Panksepp?

Taevas on hall ja vihm aina kallab ja kallab... umbes nii võiks mõni kah-mingit-masti luuletus alata. Peale luuletuse aga on säherdune kompositsioon ilmastikusündmusi ka väljas reaalselt koha sisse võtnud. Nii et enese majaseinte vahele asetamine Panksepa emotsiooniteooriate tundmaõppimise eesmärgil ei tundugi kuigi masohhistlik ettevõtmine- seda aastaajal nimega kevad. Sest seda kevadet on õnneks- õnneks!- piisavalt limiteeritud hulgal. Ja peale Panksepa on veel kolloidkeemia ja bakalaureusetöö ja eksperimendid ja filosoofid ja... oh, kindlasti veel midagi. Igav ei ole, ausõna. Viriseda pole ka millegi üle. Armastan sääraseid sompus pilvealuseid ilmu ja ka vihma, kui seda toaaknast tasa vaadata. Ja tuult, mis aknatagust rohtu lainetena endaga kaasa kisub.
Armastan und, mis tuleb ja toob ühes tuttavaid nägusid. Ja unenägusid.
Ja armastan teooriat, mis nii hõlpsasti seob kõik emotsioonid, öeldes lihtsalt: SEEKING, RAGE, FEAR, PANIC, CARE, LUST, PLAY.
Mida veel vaja olekski...