Erghetk

See uus sõnavääratus on tegelikult lühem (laisem) vorm ergimast hetkest. Ja las tal ollagi erghetk. Tahtmata pikemalt jahuda kõikidest nendest imelistest kohtadest, kus kogu kambaga käisime, jättes nende avastamise võlu ja valu omaenese teadmisse, sedastaks vaid, et programm Kotka matkarada - Iisaku vaatetorn - Vasknarva - Kuremäe klooster - Kurtna järved - vanaveneusuliste külad - Alatskivi mõis oli igati sisukas ja tore, sisaldades nii rõõmsaid kui tüütuid hetki ja nii see olema peabki. Aga erghetk ei saabunud üldsegi mitte hingematvat soomaastikku või kauneid järvi silmadega silitades, vaid hoopis... öösel. Ahaa, ütleks mõni kõiketeadja seepeale tähenduslikult... ei ole siin aga midagi teada. Hoopis sel hetkel, kui kõik me kaheksa, pooled juba magamas, pooled veel rahutult külge keeramas, olime enda ära mahutanud kahte mitte just suurimasse tuppa, kui need toad olid täis meid ja meie madratseid ja meie laborit ja sooja ööd, siis tuli säärane tunne, et - siin me nüüd oleme, koos ja tasa ja magamas, nägemas unenägusid sama katuse all nagu suur pere, aga homme-ülehomme... siis on jälle labori valguse steriilsus ning töökeskkonna diktaat, mis seab meile malliks teiselt viisakalt küsida: kuule, ega sa pole seda saja mikroliitrist pipetti kusagil näinud... jaa, mine vaata, minu meelest on see dest vee ruumis, midaiganes keegi sellega seal küll tegi....
Ja selle kontrasti ääretu irreaalsus ja valusus või kahjutunne või kummastus, et maailmas võivadki asjad niisama lihtkeeruliselt käia, see oligi see mõistmuse erghetk tollel matkal. Arusaam, mis laiendus otsekohe kõigele ümbritsevale: kõigile suhetele ja olukordadele, kus tegelikult valitseb enamasti reegel, et see, mis olukorras öeldakse või tehakse, ei vasta sellele, mis tegelikult olla võiks. Iga valus sõna, see võib peita hoopis midagi muud... kasvõi lihtsalt hoolimatu katsesoovi näha, mismoodi teine reageerib... et siis pärast imestunult nentida: no mis, ega ma seda tõsiselt ei mõelnud. Või - halvemal juhul - nähes, et enam taganemisteed pole - irreaalne käitumine ja lausumine tõeliselt eneseomaks võtta, mis omakorda muudab elu piisavalt põhjalikult, et pole enam võimalust olla see, kes sa alguses olla tahtsid. Nüüd pead sa olema keegi teine, sallid sa seda või mitte. Elu iseendaga kõrvuti on nii raske, kui näed, kui halastamatult sa teinekord ümbritsevate armsust tapad, lihtsalt sellega, et sa oled see, kes sa ühel hetkel olema pidid ja millest saati sa ekslikult arvama hakkasid, et sa oledki niisugune. Me oleme oma mõtlematute tegude järelmid... mõelge seeüle, enne kui järgmine kord armsale inimesele lihtsalt katseks ütlete, ah, mul pole täna aega sinuga rääkida ega üldse see kuu sinuga tegelda. Ainult et mõtelda on raske...