Näed kedagi... keegi näeb teist... kaob, ...tühjus, ...kõik. Ihkad kedagi (midagi?), hävid, loodad, pettud, saad uue suuna, ei mõtle, ikkagi kõik, ehkki ilusam. Tead kellestki, omad kedagi (peaaegu), küsid, saad eitava vastuse - jälle kõik. Justnagu kõik lõppeks. Iga asi. Päriselt. Lootusetult.
Ja siis tuleb uus päev. Ja segadus. Sest see algab uuesti. Sest jälle antakse lootust. Aga milleks siis eilne jäävkustustus? See oli ju viimane vaatus, see oli ju eesriie, see oli ju OTSUS, millest kõrvale ei kalduta. Ometigi... justnagu eesriiet eemale sikutades, justnagu edasi mängida tahtes algab täna kõik uuesti, needsamad igatsused, seesama omandus, seesama küsimus. Kas see on proov, kui põhjalikult ma eilse lõpuga leppisin? Leppisin küll, milleks veel piinata...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar