Härmakadu

Eile hommikul bussiga kesklinna sõites arvasin, et olen äkitsi sattunud mingisse võlumaailma, kokkupandud unistava teadvuse fantastilistest varasalvedest, jõuluunistusest ja idüllikujutlustest. Väikesed majad hommikuhahetuses, advendiküünlad säramas akendel, hubasus paistmas igast august, härmatanud puud ja hekid aiaäärtes - nagu piltpostkaart, ainult et ilusam ja elus ja päriselt. Nutt kippus kurku, uskmatu tunne hiilis südamesse: kas tõesti? Et nüüd tulebki see ilus talv, jõulud pealekauba?
Täna hommikul oli härmatis sulanud ja kuigi advendiküünlad särasid ikka ja hommikuhahetuski oli seesama, polnud mikskipärast enam muinasjututunnet. Mõelda, kui palju sõltub nii lihtsast asjast kui härmatis, mis oma valge, süütu, hapra korraga katab kinni maailma depresseeriva räpa.
Aga kas peaks sõltuma? Härmatis tuleb ja lähed, varakevadised õrnrohelised hiirekõrvul puud tulevad ja lähevad, jõulutunne tuleb ja läheb, kõik, mis maine, on kaduv. Peaks olema hinges midagi, mis jääb alles, kui pole härma, vaid solgised tänavarentslid, räämas puuoksad ja kõle lumenõelane tuul. See, mis teab, et hoolimata kõigest on see maailm kingitus, on see elu kingitus ja seda EI TOHI oma virisemisega ära rikkuda. Sest kas ma siis pole rahul selle kingitusega, mis mulle nii heldesti antud?
Sõnades olen. Ja mõtetes olen. Ülivägakoleõnnelik. Ärge kuulake mu nurinat, palun.