Midagi sellest, mida ei tea oodata

Lubasin endale - ei hakka miskeid küsitluste tulemusi bloogi panema - teinekord ma parem ei luba midagi. Isegi mitte endale. Eelkõige endale. Sest kõik asjad, mida ma olen viimasel ajal enesele lubanud, need kõik on läinud sootuks vastupidi. Vahel on ahastus ja vahel rõõm ja sageli üllatus. Iga päev on uus ja ootamatu, iga ilm lootust ja unistust täis, iga aken paokil tulevikku ja iga tee käimata. Nii ilus on, et tahaks nutta, nii kahju on enese halbusest, nii väga tahaks, et see, mida ma näen, kui võrratu tahes, poleks ikkagi veel tõsi, sest maised meeled ei suuda tõtt tema ilus iialgi enesele ette kujutada.