Laupäev, 13.10.07
TEGELIKULT algas sõit ikkagi juba reede õhtul. Argo julges poole öö ajal surmamaanteele, ehk siis Tartut Tallinnaga ühendavale õuduslegendide allikale suhteliselt rahuliku meelega sõitma minna. Teisipidi ehk polegi võimalik sealt eluga väljuda. Noh, pärast 12 olime igatahes Tallinna lähedal Argo onu pool kohal ja no tõepoolest, selliseid inimesi kohtab vähe, kes su nii heameelega vastu võtavad, pool ööd jutustavad, kell 3 magama panevad ja kell 4 jälle üles ajavad ja lennujaama viivad... absoluutne viietärnikogemus.
Viini sõitsime läbi Helsinki. Eestis oli külm, vihma sadas ja pime. Viinis sadas saabudes ka vihma, aga ülejäänud komponendid puudusid. Lisaks oli metroosüsteem juba pealiskaudsel vaatlemisel kümme korda lihtsam kui Berliini või Londoni oma. Nii et kesklinna ja sealt Austria Center'isse kohalesaamine polnud just kontimurdev ettevõtmine. Registreerusime ära, saime oma kotitäied nänni kätte, muuhulgas nelja päeva pileti kõigile ühistranspordivahenditele, ja läksime siis oma hotellidesse laiali. Päikegi oli vahepeal välja tulnud, paitas oma kiirtega kaunist linnavaadet ja üldse oli pigem hilissuve kui sügise tunne.
Hotelliga vedas minul küll hullumoodi, mingi kilomeetri kaugusel konverentsikeskusest, kaunis jalutuskäik üle ilusa sinise Doonau silla, mis sa hing veel ihaldad...
Kella kolmeks läksime asjalike nägudega konverentsipaika tagasi, osalesime esimesel sümpoosiumil ja siis ka avamispeol... oehh. See saal, milles see avamispidu toimus oli küll hiiglaslik. Meie vaene konverentsirahvas täitis sellest haleda kolmandiku ja ometi oli selleks hetkeks registreerunuid 7000.... no hea küll, kõik nad muidugi sinna avamisele kohale ei tulnud, aga ikkagi! Tjah, 7000 või rohkem inimest... nii suurt konverentsi pole mina veel näinud. Mille peale Jaanus muidugi teatas, et ah, tema läheb varsti Society of Neuroscience konverentsile, kus pidi olema 37 000 osavõtjat.... hoomamatu, juba see kogus inimesi seal Viinis oli hullumeelne.
Aga jah, avamise muusikalisest-visuaalsest slaidisõust võiks mõni paranoilisem inimene küll kokku panna ühe järgmise lookese uuest vabamüürlusest ja sellest, kuidas ECNP kavatseb oma draagidega maailma kontrollima hakata. Igatahes pompöösne tundus see... jah, suur.
Mõtlesime veel õhtul vanalinna kolama minna, aga magamata öö hakkas tunda andma ja - pealegi - nii palju aega oli veel ees...
Pühapäev, 14.10.07
Mida te arvaksite tihedast vaimsest tööpäevast, mis algab kell 7.45 ja lõppeb 18.30? Võimatu? Noh, suhteliselt. Igatahes vahepeal oli mõningatest loengutest suhteliselt keeruline aru saada või õieti oma dopamiinisüsteemi ilmse alafunktsiooni tõttu pigem keeruline sundida ennast tahtma aru saada. Samas, see hariduslik sessioon, kus sai oma teadmisi puldiga hääletades demonstreerida ja tahvlile ilmus hetke pärast tulpgraafik, mida võiks kirjeldada tuntud telesõust tuttava lausega: "Ja rahvas arvab..."oli küll täitsa pro. Selle käigus sain tuttavaks ka Wendy'ga, kes tundus esialgu olevat täitsa normaalne hollandi postdokk ja siis hakkas välja tulema, et ta muudkui võitis miskeid postriauhindu ja viimasel päeval pidas veel oma juhendaja eest loengut kah suure auditooriumi ees... päris lahe.
Viin, teate, asub täitsa lõunas, võrreldes miski Tartuga, eks. Noh, seda oli näha päikesetõusudes ning -loojangutes. Astud metroosse (kas ma juba kiitsin, kui efektiivne ja lihtne see süsteem Viinis on? Jah? No ma teen seda veelkord, asi on seda väärt!) kaunis loojangupunas ja 15 minutit hiljem väljud täielikku pimedusse. Hommikul täpselt samamoodi. Ärkad täitsa pimedas ja kümne minuti pärast kumab õrnroosa koit läbi mägede helevalge udu nii kaunilt aknast sisse, et mõtled end hetkeks mõnda ammuloetud muinasjuttu sattunud olevat. See hommikune jalutuskäik konverentsipaika, üle silla, see oligi üks igahommikune iluehmatus, karge õhk, iga hetkega võimsamalt särav päike, rõõm kõikjal ümberringi.
Tjah, aga igatahes selle esimese korraliku konverentsipäeva tegime ka täies ajalises mahus läbi. Ning õhtul käisime vanalinnas esimesel tuuril, mille käigus said pooled tähtsamatest objektidest üle vaadatud. Üldiselt on Viini vanalinn lihtsalt hunnitu kogum maju, mis üks teisest kaunimad, lihtsalt mõned neist on tähtsamate funktsioonidega kui teised. Nojah, õieti, parlament ja raekoda olid küll ekstraordinaarselt võimasilusates hoonetes. Aga ilus oli seal vanalinnas kõikjal, eriti õhtul, kui tuledesära valgustas seda vanaaja-uueaja segaminihõngulist armsust.
Pani mõtlema sellele, et õnnelik on see linn, mis on suutnud vahepealsetest ilmasõdadest nii vähe läbiraputatult väljuda.Vähemalt arhitektuurilises mõttes. Mõeldes näiteks sellele, milline võiks olla meie Narva, kui selles oleks säilinud midagigi vanast Narvast...
Esmaspäev, 15.10.07
Niisiis meie jaoks, õigemini meie etteaste jaoks olulisim päev konverentsil. Natuke ärevalt riputasime oma postrikese hommikul üles, panime handoutid juurde - ehk mõni isegi tahab mälestuseks... eksole, juba enne ametlikku postrisessiooni algust olid need handoutid kadunud mis kadunud, üks kahest - kas meie teos tõesti pakkus nii suurt huvi või lihtsalt inimestele meeldib ilusaid värvilisi lehti koguda. Kardetavasti see viimane variant. Või siiski... rottide kõdistamine, kus muuhulgas tuleb välja, et emased on ühed tundetud elukad, aga sa ainult kõdista neid ja siis näed, milleks nad kõik biokeemiliselt võimelised on. Oh, kui seda juttu mõni feminist näeks... ilmselt saaksime kõik atendaatide osaliseks.
Ausalt, ma ei mõista feministe. No kohe üldse ei mõista. Kõik viitab naiste ja meeste ebavõrdsusele, alates geneetikast ja biokeemiast, lõpetades psühholoogiaga.... aga miks peaks seda ebavõrdsust tõlgendama nii, et üks on HALVEM kui teine? Lihtsalt teistsugune. Ja kui naised saavadki vähem palka teatud tööde eest, siis on see aus, kui nad ei ole nii võimekad kui mehed. Ja miks on mõnel naisel seda küll nii raske tunnistada? On ju alasid, kus jälle meie oleme tugevam pool, isegi kui seda rahas/palgas hinnata pole võimalik.
Nojah, aga postrisessioonist veel seda, et meie Kadri sai ka travel award'i. Nii hea meel tema üle! Ja Wendy postrile oli peale pandud, et teda on valitud välja sellest postrist natuke rääkima. Ja mis hiljem sellest jutust sai... aga see veel tuleb.
Õhtul läksime koos Jaanuse omadega vanalinna, natuke kondasime, aga põhiliselt otsisime mõnusat kohta, kus natuke koos istuda ja süüa. Ja me leidsime TÕELISELT hubase ja nauditava pisikese söögikoha, kus omanikumoodi tegelane ise teenendas, oli sõbralik, lahke, vilistas viisikesi, tegi meist pilti ja oli üldse tore. Istusime koos, rääkisime targemaid ja lollimaid jutte, juhendajaid taga muuhulgas ja palju muud. Nii hea oli, nii soe, nii rõõmus. Ma ei saa aru, kuidas ometi on mul vedanud selliste juhendajatega, selliste kaaslaborlastega, kõigega. Ei saa aru. Aga armust ei olegi võimalik aru saada. Vastasel juhul see poleks enam see.
Ja kui mõnus oli peale sellist õhtut üksi metroosse istuda ja sõita. Nii soe oli seal tunnelites, nii mugav rongis. Pimedad koridorid ümberringi, võõras aga armas linn, koduhotell lähemale jõudmas, helge väsimus, rõõmus homse ootus, mõni idee tasa peas helisemas - aga üldiselt, lihtsalt oled. Ja loed seinalt - Jesus, Deine Name ist die schönste Musik. Ja nii ongi.
Teisipäev, 16.10.07
Nii, täna hakkame siis poppi tegema. Aga tegelikult ka, kui sulle ikka ainult skisofreeniateemaliste sümpoosiumide ja plenaarloenguga nimekiri vastu vaatab, siis pole ju patt pidada väike paus ja käia ära Belvedere'is, Viini ühes suuremas kunstimuuseumis, kus üleval kõikvõimalikud Austria kunstnike teosed igasugu ajajärkudest. Mõne stiil meenutas vägagi Hollandi kunstnike vahepealset pruuni-halli vaimustust. Aga elamuse, ühe erghetke püüdsin kinni toas, kus olid religioosse sisuga pildid. Oli üks järjekordne madonna-stseen. Esmapilgul ei tundunud selles midagi erilist, neitsi Maarja keskel, Jeesuslaps süles, inglid-pühakud ümberringi. Aga midagi oli nagu teistmoodi, kummaline, ärev, ootamatu.... oot-oot... ja siis, pärani silmi, sain aru, mis teismoodi oli. Neitsi Maarja, kes sealt pildilt oma süütute silmadega vastu vaatas, oli nii 13-14 aastane nooruke neiu, imestunud, arusaamatu, ometi nii kaunilt püha ja kartliku ilmega. Ei mingit kogenud madonnat raidkujutaoliste perfektselt kaunite kinnistunud vagade näojoontega. See oli noor tüdruk, nagu juhuslikult välklambi valgusse sattunud, ehmunud, õnnelik, mõistmatu ja mingil tabamatul viisil ometi kõike mõistev. Pilk silmis, mis oli kogenematu ja elutark ühtlasi. Just SEE hetk, kus su ellu astub laps, kes on Jumal ja Inimene samaaegselt. Sa ei saa aru, mis toimub, sa ehk isegi ei mõista, kui tähtis see on ja teiselt poolt tead, et sellest sõltub kogu edasine elu. Kuidas, mismoodi - kõik on teadmata. Aga ta on siin ja imearmas noor ema istub keset pühapilti, olekus maailma kõige kaunim elamus.
Aga sellegipoolest tuli tagasi konverentsikeskusse minna. Õhtused sessioonid olid tõeliselt huvitavad ja vahepealne vaimne väsimus hakkas märkamatult hajuma. Wendyga nägime kogu aeg ja jutustasime, tõeliselt armas neiu, ausõna. Lisaks lubas ta mõnda ideed mu postrist kasutada oma järgmistes katsetes inimeste peal, lahe.
Õhtul käisime vanalinnas veel Hofburgi kaemas ja siis oligi vanalinnast ülevaade olemas. Jah, see Hofburg... ma vist pole nii ilusat lossi näinud, eriti õhtul, valguskumas, sammaskäik helendamas, kõik need vaimustavad nikerdused, see ajastu hõng. Kunagise kuningate hiilguse hõrk järelhõng, kummastav ja endassehaarav. Nagu uni pärast kaunist päeva.
Kolmapäev, 17.10.07
Kuidas? Viimane konverentsipäev? Ainult üks sessioon veel külastada? Kuidas nüüd siis äkki sedasi läks?
Pidime Wendyga enne sümpoosiumi, mida pidi tema juhendaja juhtima, kokku saama. Tuleb Wendy, otse kaaschair'i juurde, arutavad, räägivad, siis pannakse Wendyle mikrofon külge... mis siis nüüd? Selgus, et professor oli haigeks jäänud ja tema asemel pandi - ei keegi muu kui Wendy rääkima! Oma tööst. Ja kui absoluutselt vaimustavalt ja perfektselt ta seda tegi, arvestades, et tal polnud kasutada mitte midagi muud, peale selle lühikese esitluse, mis ta selected poster presentation'i 5-minutilise ettekande jaoks tegi. Uskumatu. Küll tahaks ka kunagi sedasi suuta.
Aga peale sessiooni ei saanudki minna Wendyt kiitma, vaid tuli kohe minna Schönbrunni külastama. Ma ei tea, mis Argo mõtles, aga kui me veel viimaseid lahkumispilte konverentsikeskuse klaasustel tegime, siis mul oli küll tunne, et tahaks KOHE tagasi. Et tahaks seda masinat, mis aega tagasi keeraks, et oleks veel esimene päev ja... aga ei midagi. Pealegi, Schönbrunni on ju ka tore külastada või?
Jah, see oli võimas. Loss ise polnud küll nii uhke kui Hofburg, aga see vaade, mis lossi tagaõuelt üles Glorietta poole vaadates avanes, päike majesteetlikult taevas säramas, mäekülg kaunite parkide ja tiikidega ääristatud - see oli kirjeldamatu. See oli veel üks erghetk, selline suursugune, võimas, dopamiinisüsteemi ja muidki süsteeme ergastav elamus. Võibolla peaks sõltuvuses inimestele naloksooni asemel hoopis sellist pilti näitama? Raputaks narkootikumi poolt väga ühesuunaliseks vormitud närvirajad ehk hetkeks võbelema uutes suundades?
Ja õhtul - siis läksin ei kuhugi mujale kui Viini ooperisse. Argo ei viitsinud tulla, aga Jaanuse omadest mõned lubasid tulla. Kujutage ette, saalis istumise pilet maksab seal mingi üle 100 euro, aga kui seisad saali tagaküljes treppidel, kust kõik on näha, ainult seisma peab 3 tundi - siis maksad 3.50 Ja saad oma elamuse 100% kätte. Uskumatu. Othello oli väga hästi mängitud, eriti naispeosatäitja hääl oli ääretult laiahaardeline, nii ulatuselt kui dünaamikalt.
Aga enne seda sain veel ka üht tänavamuusikut kuulates mõtlemisainet. Üks jaapani neiu istus klaveri taga tänaval ja lihtsalt mängis. Veatult, puhtalt, hea tehnikaga, aga võrdväärse hingega ka. Kõik möödujad seisatasid kui lummatult. Andsin talle 10 eurot ja ma tegelikult pean tunnistama, et kui võrrelda nüüd ooperi maksumust ja seda tänavakontserti, siis kipub olema nii, et päris õiged proportsioonid said rahaliselt. Ja see pole mitte vihje Othello pihta, vaid ülim kiitus sellele armsale jaapani neiule.
Neljapäev, 18.10.07
Vaat nüüd olen küll väsinud. Hommikul viisime Argoga pakid rongijaama ja siis sõjaajaloo muuseumi. Lennuk pidi alles õhtul 19.20 minema, nii et suured plaanid olid päevaks. Aga pärast selle muuseumi raputust, kus ühes hirmvaikses toas oli üks must vanaaegne auto, üks kostüüm, mille rinnal auk, üke rida fotosid, kus muuhulgas inimene Gavrilo Princip, üks nimi Franz Ferdinand kõikjal vastu vaatamas - ja siis järgmisse ruumi astudes leidsid end silmitsi 38-cm haubitsaga, mis oli suurem kui tank, kui vaiksest ruumist sai äkki ahastav sõjatants... siis äkki enam ei jaksanud. Kondasin pärast lihtsalt ringi aru saamata kuhu ja milleks. Käisin mõnes kirikus vaikselt istumas, mõnes pargis tiigi äärel kükitamas.
Ja siis - tagasisõit. Väike närvikõdi oli tingitud sellest, et lennuk jäi üle poole tunni hiljaks oma väljumisega ja meil oli Helsinkis suht täpselt järgmine lennuk minemas. Aga jõudsime. Läbi öö kodu poole lennata oli nukralt hea.
Tallinn-Tartu maantee läks poolunes. Argo võiks saada medali, ausõna. Ma üritasin küll midagi rääkida, et mitte magama jääda, aga see polnud mitte lihtne ülesanne.
Ja siis oli aeg lahkuda. Oma mõtetes Viinist, konverentsist, madonnast, gloriettast, sõpradest.
Et alustada uuesti siin armsas-armsas laboris.
Tõsi, õnneks on tuhat võimalust ja põhjust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar