Asjad, mille üle rõõmustada

Vahel tehakse endamisi kokkuvõtteid mõnest möödunud perioodist ja mõeldakse, mis oli head, mis halba, mis oli see kõige uhkem ja kõige ämbrimoodi kolisev sündmus. Kui ma vaatan tagasi õppeaastale 2007/2008, siis pole kahtlustki, mis siit on see kõige uhkem, see kõige-kõigem, mille või kelle üle rõõmustada. Ja kõige kummalisem on see, et mul endal on sellega õigupoolest nii vähe pistmist, ainult niipalju, kuipalju hõlmab sõna "kaasjuhendaja".

Minnast ja Kaijast tahtsin rääkida ja sellest, kuidas üks peatselt kaitseb magistrit ja teine sai eelmisel kevadel bakalaureusediplomi osaliseks. Üks, kes lihtsalt proovikaitsmisel inimesed oma materjalirohkuse ja süstemaatilisusega pahviks lõi; teine, kes ütles välja asja, mida biokeemikud juba ammuilma peaksid arvestama ja teadma, aga ei viitsi, ei taha, ei või.

Pole mitte midagi rohkemat ja paremat, mille üle tõelist rõõmu ja uhkust tunda - ja kahetseda, et ise ei suuda olla nii püsiv ja kannatlik ja tark juhendaja nagu tahaks. Ikka teevad suure osa minu töös ära teised, kes seda tegelikult ei pea. Aga rõõmu Minnast ja Kaijast see ei tumesta. Kui vaid võiks saada paremaks... Kaija ja tema SERTi olen ma üldse viimastel kuudel täiesti omapead jätnud, aga ausõna, see ei kesta enam kaua. Ma juba loen neid artikleid ja olgu ma neetud, kui mul suvepuhkuselt tagasi tulles pole kindlat visiooni, mis meie poolt tehtama peaks. Päris kindel see visioon muidugi olla ei saa, sest see sõltub ka teistest inimestest, aga niipaljukest kui mina võin, võiks ju ometi ära teha või mis? Või on juba hilja?

Ja siis saab ka Minna magistritöö kaitstud ja ta läheb ära Tallinna. Tagasi. Ma ei taha. EI TAHA!

EI TAHA!


EI TAHA!


EI TAHA!

sellest mitte midagi kuulda.
Aga küllap ma vist pean.

See viimane siis kuulus rubriiki "Asjad, mille üle kurvastada".

Kuigi "kurvastada" on selle kohta küll suhteliselt leebelt väljendatud.

Sedamoodi emotsioonid siis täna. Aga varsti peaks hakkama edastama väljavõtteid laboripäevikust Biomeedikumi vivaariumist.