... and I slowly go insane

Vahel on nii, et mõned sõnad mõnes loos mõnes raamatus mesmeriseerivad su täiesti. Nad lakkakvad olemast lauseid moodustavad sõnad ja lõiku ning mõtet moodustavad laused. Nad kaotavad tähenduse kirjandusena, nägemismeele kaudu omastatava grammatilist loogikat sisaldava informatsioonina. Nad omandavad hoopis teise ilme, neile tekib maitse ja lõhn, nad on kui sinepikollane torm maailma kõige kuumemas kõrbes või siis hoopis kui jääkülm kristallitolm neljakelvinilises õhutus pimedas ilmaruumis. Nad laulavad ja lõhnavad ja mässivad su nii jäägitult enesesse, et silmist kaob raamat, mida lugesid ja mõistusest kaob mõte, mida nad esindasid.
Sedamoodi juhtus minuga lugedes Ursula K. Le Guin'i üht lühilugu.

What is most difficult about watching your wife go insane is that you can't go with her. Farther and farther away she walks, not looking back, a long trip down into silence. The lyre falls dumb, and the psychiatrists are liars too. You stand behind the glass wall of your sanity like one at an airport watching a crash. You shout her name. She never heard. The plane crashed in silence. She could not hear him call her name. Nor could she speak to him. Now the walls that divided him from her were brick, very solid, and he could do what he liked with his own glass house of sanity.

("The good trip")

Mis neis sõnades mind enesesse haaras, ma ei tea. Sest niipalju kui minul asjust aimu on, pole neis eriti palju tõtt. Vaadata kedagi hulluks minemas ei ole vaikne kannatus oma klaasist normaalsusemaailmas. Kõik murdub, klaas läheb katki, iga selle kild kraabib valusamalt kui eelmine, päevad on nagu ameerika raudtee või keeristorm või pesumasina trummel. Enese normaalsusest ei jää järgi kübetki, on tunne, nagu läheksid hulluks enne teda. Ja mitte mingit crash'i ei ole. See oli kas ammu enne ära või on tulemas või on käimas, kuid sellest ei saa aru, sest millalgi asjad lihtsalt läksid üle piiri, IMBUSID üle ääre, märkamatult, fataalselt, lõplikult. Ja sinu normaalsuse klaaskasvuhoonet ei ole enam. Mis sellest, et sina polnud see, kes hulluks läks.