Kriis, maailmalõpp, Guenon

Homme on Rene Guenon'i raamatu "Nüüdismaailma kriis" eestikeelse tõlke esitlus. Seoses intervjuuliste põhjustega tuli mul selle filosoofi ja tema raamatu sisuga pisutki tuttavaks saada, et teaks küsimusi esitada.

Kas pole kummaline, et teise inimese töö refereeringut lugedes haarad peast ja küsid - no kustkohast ta küll selle võtnud on - loogikat ei paista siit mitte kusagilt. Ja siis, originaaltööd lugedes sulandud järk-järgult autori mõttekäikudesse, sõnaseadmustesse, arutelude iseärasustesse, oled sunnitud olema nõus - kuni sellesama pöörase järelduseni välja, mis entsüklopeedia kokkuvõttes tundus enam kui naermaajav. Noh et näiteks tänapäeva Läänemaailma kriisile ja kokkuvarisemisele pani aluse Templirüütlite ordu laialisaatmine ja vabamüürluse mahamaterdamine. Tule taevas appi, tahaks selle peale öelda. Kuid pärast raamatu lugemist ilmselt enam mitte. Eks nii ole ju kõigi asjadega. Kohutavalt lihtne on välja naerda ja maha teha asju, millest tead vaid teiste inimeste poolt tehtud kokkuvõtete alusel. Kohutavalt lihtne on kiritseerida artikleid, kus on tehtud midagi, mida sa ise pole teinud, laboris, kus sa ise pole viibinud. Kohutavalt lihtne on naeruvääristada loogikat, mille sõnu sa ei tunne ja mille tähendust ei taipa ning kelle looja originaalloominguga pole vaevunud tutvuma. Samas on see nii loomulik, võtta eristuv hoiak teise loogikaarendustest - niivõrd kuivõrd need pole minu omad, ei suuda ma ju neid sajaprotsendiliselt omaks võtta.

Guenon on üks huvitav tegelane, ühtaegu tegelenud matemaatika ja okultismiga, segamini ratsionaalsus ja müstika. Kuid just sellel viisil jõuab ta värsketele ja inspireerivatele järeldustele, kasvõi näiteks see, et kiidetud New Age'i suur spiritualiteedimahtuvus on ainult välispidine peegeldus, seespool on igasugune vaimsus täiesti kaotsi läinud. Kuidas saakski olla teisiti, kui segada omavahel ideid budismist, islamist ja kristlusest - kolmel täiesti eri alusel olevast religioossest süsteemist. See on nagu kombineerida heeringat, vaniljepudingit ja porgandimahla - me võime küll kiidelda, kui palju erinevat oleme suutnud omavahel ühendusse viia ja kui laiahaardeline on meie kulinaarne projekt, kuid aktsepteeritava toidu piiridest on see jälk segu ammu väljunud. Kuigi, nagu näha, eks Guenon'gi kombineerinud omavahel erinevate eluoleluste juppe, seda enam ehk nägi ta sisse multidistsiplinaarsete süsteemide nõrkusse ja pealispindsusse.

Kriis ja sellega implitsiitselt seostuvad maailmalõpu-ideed on kõigil ajastutel aktuaalsed olnud. Olgu see siis kristlaste alatine Kristuse tagasitulemisele suunatud ootus või ateisti alateadvusesse surutud armageddon'i märulifilmilaadne heiastus. Kogu aeg räägime hukkaläinud noorusest, hävitatud loodusest, moraalsest allakäigust, lõpuajastust. Sajandeid ja sajandeid. Aga lõppu pole kusagilt tulnud. See on juba peaaegu nagu pettumus. Tegelikult aga on see lihtsalt inimese tajuvõime piiratus. Meie küll ei tea, millal on see aeg, mil lõpp tuleb. Ma mõtlen näiteks, mida võiks tunda üks dopamiini molekul minu aju lõpututes biokeemilistes protsessides. Mõnda aega on ta kindlalt sünaptilises põiekeses, siis äkki hakkavad mingid koledad muutused, õudsad kaltsiumi-ioonid tungivad tema turvalisse ilmasüsteemi, tema armas kodu-põieke sulandub mingisse üleüldisesse membraani, tema paisatakse kuhugi suurde laia pilusse, kus tal tuleb kohanduda nii paljude muutustega, seostuda retseptoritega - ja kui ta sellega pisut harjuma hakkab, tuleb äkki mingi võika ehitusega dopamiini transporter, ta veetakse läbi kümnetest ja kümnetest aminohapetest moodustuva kadalipu tagasi oma endisse maailma, mis ei tundu enam endine, siis läheneb talle mõrtsukana teda lagundav ensüüm, ta paisatakse ringlusse, mida ta ei tunne ega tea - ja siis äkki on ta tagasi sünaptilises põiekeses ja kõik algab otsast peale. Ma usun, et iga etapp sellest sündmuste jadast, mis meile tundub normaalse sünaptilise tranmissioonina, on tema jaoks tõeline kriis, igal hetkel ootab ta lõppu, oma maailma lõppu. Mida ma öelda tahan, on see, et igal sammul oma elust, oma ajastust, on inimene lõputult ebakindel, kuna ta ette ei tea päevagi. Nii klammerdub ta kõige välise külge, mis vähegi kindlust võiks pakkuda, kuid kui see väline muutub, siis on tema jaoks maailmalõpp käega katsuda.

Ma ei usu, et väliste asjade kohvipaksult õudusjutte välja pigistada oleks kristlaste elu põhiülesanne. Muidugi ei tohi neid tähelepanuta jätta, sest kindlasti arvestab Jumal sellega, et see on ainus, millest meie piiratud tajuvõime orientatsiooni leiab. Kuid teha sellest välisest enesele mingi ebajumal, kes ise hakkab ennustama ajastute kulgu - nii ka ei saa. Oh, kui vaid saaks rõõmsa ja siira südamega oodata asjade lahendust, tulgu see siis nüüd või hiljem, selle asemel, et ülepaisutatud teatraalsete õudusjuttudega veelgi kinnitada maailmakirjanduse groteskseid kirjeldusi sellest, mida üks kristlase elu kohe kindlasti olla ei tohiks.