Eilne päev oli pedagoogilistelt kaalutlustel ehk mulle täiesti paras. Õppetund, kuidas käituda olukordades, mis sõna otseses mõttes taevast kaela sajavad.
Ühesõnaga, päev lõppes sellega, et kirjutasin politseile avaldust, tõestamaks, et ma pole väljapressija, kant ega maffia. Ja kuidas ma sinnamaani jõudsin?
Umbes kella ühe paiku päeval astusin välja Raekoja platsi saiakestepoest ning pärast paari sammu kuulsin kõva matsakat ja pilt läks uduseks. Pärast paari sekundi möödumist sain lumekildude järgi mu ümber aru, et mulle sadas maja katuselt pähe lumekamakas. Sadas pähe nii, et lõi mu prillid, mu ilusad armsad punased prillid... täpselt pooleks. Kaheks tükiks.
Mis siis ikka, komberdasin kuidagimoodi nagu pime kana prillipoodi, kust ma need prillid kunagi ostnud olin. Prillipoe müüjad olid imearmsad, proovisid sadat kanti neid prille parandada, kuid tulutult, tegid uutele raamidele 50% allahindlust ja puha. Siiski, siiski, uued prillid pidin kätte saama alles kahe päeva pärast. Seepeale andis armas müüja mulle OMA varuprillid, need küll on mulle vähe lahjad ja lisaks silindrilised, nii et iga samm teeb südame pahaks ja midagi väga eriti ikka ei näe, aga põhimõte on oluline. Aitäh talle.
Ja siis läksid asjad metsa. Sest laboris otsustati, et nii ikka ei lähe ja tuleb majaomaniku, hotelli juhataja juurde protsessima minna, et mis värk on. Hotelli juhatajal aga oli ilmselt väga paha päev, sest lisaks sellele, et ta meid läbi sõimas, kutsus ta kohale oma juristi, kes nimetas meid väljapressijateks, kantpeadeks ja maffia käsilasteks, jooksis mööda tänavat ja karjus ja tagatipuks kutsus meile ka politsei. Niipalju siis lootusest tõerääkimisega siin ilmas läbi saada. Politsei tuli kohale, rahustas ärritunud juristi maha, aga mina pean nüüd politseilt taotlema videosalvestust õnnetusest, et tõendada, et ma ikka ei ole petis ja kõik need ülejäänud sõnad.
Eeehhh... oli seda siis nüüd vaja. Kui täpsemalt järele mõelda - tegelikult olen ma õnnega koos, et lumetükk, mis mulle pähe sadas, kahjustas esmajoones prille ja mitte mind. Oleks seda vähe rohkem olnud, oleks ma praegu ehk peast üldse soe või täitsa surnud. Pealegi, mis saab üks hotell taoliste õnnetusjuhtumite vastu? Heake küll, oleks pidanud need hoiatuslindid üles panema, aga ega nad ka alati ei jõua. Saan endale ilusad uued prillid poole raha eest, pääsen lumeõnnetusest ehmatusega - ja ikka pole rahul. Õieti, enese õigustamiseks pean ma küll ütlema, et omast peast ma poleks siiski protsessima läinud. Kuid oli siis vaja seda kellegi teise toel teha... tuues temalegi sellega sekeldusi kaela.
Õppetund missugune.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Ohh! Mina kordaksin seda protesteerima minemist küll iga hetk. Õppisime sellest nii mõndagi ja see, et inimesed ongi väga erinevad, on ammu teada. See, millistele elus otsa komistame, pole meie valida.
Ja minu meelest oli meile kutsutud politsei kogu olukorra vältel väga rahulik ja igati ärakuulaval seisukohal ka meie poolsetes seletustes.
Aga ühes olen Sinuga nõus. Tegelikult ei saa vaene hotellipidaja kõikide pisikeste lumeõnnetuste vastu midagi teha.
Seaduse järgi ta peab vastutama, aga inimlikult oleks võinud asja ka sinnapaika jätta.
Mina olin tol päeval seadusliku õigluse peal väljas, võibolla poleks pidanud nii palju hüppama. Aga veelkord, õppida oli antud olukorrast nii mõndagi!
Postita kommentaar