Võtame eelmise suve ja meie Oulu reisi. Kõndides ringi Oulunjoe linnaosas hakkas silma üks kaunis, uudne ja helevalge kirik. Muidugi oli vaja sisse uudistama minna, et mis seal on ja kuidas see välja näeb. Uurime siis ringi kui äkki ema hüüatab: näe, siia tuleb üks eesti koor laulma. Vaatan mina kuulutust - tõsi, mis tõsi, kirikumuusikute koor KOSK annab peatselt kirikus kontserdi. Tjaa, mõtlen, Kirikumuusikute Koor, see on küll midagi, millesse mina iial kuuluma ei saa, sest ma ju ei ole miski kirikumuusik, kuigi tegelikult tahaks... ja sinna unistustesse ja unustustesse see mõtteraas jäigi. Kuid näib, et Keegi seda siiski kuulda võttis, seda pooligatsusega segatud mõtteidu.
Ja idu idanes ning kasvas, kuni mai lõpus, kesk Lootuse festivali (millised uksed see festival minu elus avamata jättis, jääb vist igaveseks küsimuseks, kuna minu arust said küll kõik teemad kaetud rohkemgi kui vaja), astus äkki Tähti minu juurde ja küsis kavala moega, kas ma mitte augustis Saksamaale minna ei tahaks. Saksamaale? Noh, kirikumuusikute liidu koor KOSK minevat kontsert- ning õppereisile ja üks sopran olla öelnud, et ta ikka ei saa tulla ja Tähti siis oli mõelnud, et pakub mulle.
Sellele küsimusele puudusid vastusevariandid. Isegi arvestades fakti, et toonaste teadmiste kohaselt pidi just sel ajal saabuma Keemiahoone Kolimise tipphetk. Nii ma siis teatud kartustundega südamesopis võtsin Tähtilt noodid ning katsusin neilt ennustada, mis saab sellest reisist ja mis saab minu laulmisvõimetest sellise repertuaari juures.
Repertuaar, nagu peagi selgus, polnudki nii kohutav. Isegi peaaegu et täiesti arusaadav, ehkki sajanditetaguses keeles ja meeles ja olekus. Ning kõhkluseraasud, kas ma asja ehk vähe kergemeelselt ei võta, pühkis ära kooriproov, kus selgus, et need laulud on tõepoolest lauldavad... väikeste ekseptsioonidega Praetoriuse suunas, mida oli siiski tarvis põhjalikumalt selgitada.
Nii et minekut! 2010. aasta vaimuliku laulupeo noot kaasas, et seda kahele kohalikule koorile tutvustada, veel mõned-teised-kolmandad asjad kotti ja Saksamaa poole teele, kolmandat korda kuue aasta jooskul, kolmandat korda koorireisile, teist korda suhteliselt võõra kooriga. The history book on the shelf is always repeating itself nagu meile ABBA laulis.
Neljapäev, 13. august...
algas permanentselt melanhoolse vihmasajuga, mis tekitas tunde, et veidikeseks ajaks kodumaalt lahkumine võib sootumalt heaks ideeks osutuda. Tallinnas komplekteerusime kenasti bussi kokku ja laevasõit Tallinn-Helsinki võis alata. Justnimelt laevasõit, sest see reis oligi laevareis - ühelt poolt ilmselt odavuse ja teiselt poolt ka selle pärast, et 27-tunnise laevareisi käigus on päris kena kooriharjutust teha, mis 3-tunnise lennureisi jaoks osutuks aga paraku võimatuks.
Varem oli Aivile, meie grupijuhile, öeldud, et Helsinki Länsiterminalist jõuame me rahuga Rostocki startivale laevale, mis pidi väljuma Vuosaarist. Vuosaarist. Vuosaarist... oh taevas.
Ühesõnaga, siinkohal algas Seiklus, mis ilmsesti määras nii mõndagi meie reisi meeleolust, õnnestumisest ja olemusest.
Esiteks selgus, et Vuosaari nimeline koht pole teps mitte 10 minuti bussisõidu kaugusel. Teiseks selgus, et nähtus nimega Vuosaari sadam, on hõlmamatu, läbimatu, arusaamatu, silditu, üüratu plats täis konteinereid, Pauligi tehaseid, torne, raudteid, poste, ronge, valgetriibuliseks värvitud asfaldtteid, erinevaid väravaid, sissesõite ja, ma kordan, ühtegi juhatavat silti või inimhinge polnud märgata. Kolmandaks oli meie Rostocki mineva laeva check-in lõppenud 45 minuti eest ja laev oli ankrut hiivamas.
Hiljem ütles meie tore bussijuht Sass, et oli juba Helsinkisse jõudes kindel, et sellele laevale me ei jõua. Ja ega ei oleks jõudnud ka kui.... kui mitte kesk kõige suuremat segadust meie armas kaplan Kahro poleks külmavereliselt võtnud taskust välja telefoni ja helistanud täpselt sama külmavereliselt ankrut hiivava Superfasti... kaptenile.
Kuidas?
Selgus, et mõne aja eest oli Kahro ühel reisil "juhuslikult" saanud tuttavaks nimetet kapteni õega, kes "juhuslikult" kelkis, et tema vend on kapten sellel ja sellel laeval ja marsruudil ja "juhuslikult" oli Kahro siis selle krutsiaalse telefoninumbri küsinud.
Nüüd siis oli totaalselt mittejuhuslikult seda numbrit nii hädasti tarvis kui veel vähegi võimalik. Pärast telefonikõnesid, veel mõningast ekslemist mõningate väravate taga, saadeti meile jooksuga üks noormees, kes avas tolleks õhtuks kindlameelselt suletud raudvärava ning meie bussirahva uhke sõit laevale kahe vilkuriga auto ning kahe kopteri saatel võis alata. Vaevalt laeva jõudnud, suleti meie taga autoteki luuk ja laev asus viivitamatult teele.
Ma lihtsalt ei suuda, see kõik kõlab nagu suvaline lookene, kuid sel hetkel... oli umbes Madonna tunne. Ja oli täiesti mõistetamatu tunne. "Juhuslikult", "juhuslikult", "juhuslikult" üksteise otsa. Vägisi kipub pähe mõte, kuidas see otsatu eksirännak sellel tehismaastikul sarnaneb meie enda eluteega, kus ikka ja jälle komistame samade vigade otsa, koperdame sama sihitult ringi, proovime juhmi järjekindlusega üht vale teed teise järele... kui on vaja vaid ainsat kõnet - Jeesusele Kristusele - ja sulle saadetakse järele vilkuritega autod ja helikopterid, mis sind juba ankrut hiivavale laevale sõidutavad, igavese elu suunas. Ja NB! maastik on sama loetamatu ja tehnilised jubinad sama arusaamatud ja kogu krempel on ikka Vuosaari - aga see ei loe enam. Sest nüüd on siht teada. Jeesus ei vabasta meid Vuosaarist, küll aga valedest sihtidest selles rägastikus.
Tegelikult ei olegi ehk võimalik enam täpselt aru saada, miks Vuosaari meie rahva suus tõeliseks legendiks kujunes, kuid just nii see miskipärast juhtus. Edaspidi said kõik eksirännakud, veidrad paigad ning kahtlase maiguga soovid endale külge Vuosaari taaga. Küll arutasid poisid Rostockis mingitel kummalistel teedel seigeldes, et eks me jälle Vuosaaril ole, küll jõudsin mina pärast pikka öist külateedel seiklemist järeldusele, et nüüd siis sõidamegi hommikuni mööda Umleitungeid kuni jõuame Vuosaarile, küll sigines meie sõnavarasse lausejuppe "Head Vuosaarit", "Vuosaari temaga"... kuni tõdemuseni, et ega ilmselt kõrvalised inimesed küll aru ei saaks, miks bussitäis rahvast täiesti tavalise tervituse "Tervetuloa Vuosaarille" peale on võimelised hüsteerilisel kombel minuteid järjest naerda ja nutta röökima.
Aga kõige ilusam hetk tol saatuslikul Vuosaari ööl oli ikkagi see, kuidas me pärast end kajutitesse laiali jagamist taas laeva avatud tekile tuulevaiksesse nurka kokku poetasime, KLPR-st tänulaulu laulsime ja õhtupalvet pidasime. Midagi nii ilusat ei osanud ma oodata. Noh, muidugi teadsin ma ju, et tegu on usklikega ja puha, aga.... et midagi võiks olla võrreldav meie Anna koori meelsusega, seda ma küll loota ei julgenud. Ja näed siis. Just nii see juhtus, juhtus järjepidevalt päevast päevasse, sõltumata kõigist vuosaartest, mis ette tulid.
Reede, 14. august
Aga kuidas ma ometi saaksin nüüd rääkimata jätta meie suurepärasest kajutiseltskonnast. Tähtiga ühes ruumis viibida on juba niikuinii ainult üks suur rõõm, kuid sellelt reisilt sain ma Mai näol endale veel teise ema ning Taimis tõstis jällegi pead filosoof, kes reisi lõpul meie muljeid sellisel viisil sõnastas, et isegi nii vastikult mittesentimentaalsel isikul nagu mina, kippusid vägisi pisarad silma poetuma. Noh, igatahes oli meil igatepidi tore koos olla ka 1.5*2.5m suuruses kajutis või ükskõik kus.
Päeva põhiküsimuseks kujunes siiski, kus korradada lauluharjutust, kuna ühtegi kinnist ruumi ei leidunud. No eks siis tuli proovi baaris teha... kuni surmani äratüüdatud reisijad paluma läksid, et see kiunumine ometi kord lõppeks. Võtsime aga noodid selga - ja järgmisesse baari.
Resümee - täielik õndsus on nii terve päev laulda. Kui ainult teistele inimestele see nii vastik poleks tundunud...
Kuid siis oligi käes Rostock ning ebamäärased kahtlused, et äkki see siiski on Vuosaari. Saime õnnelikult Rostockist tulema ja paduöösel saabusime Preetzi, reisi esimesse peatuspaika, jagunesime suurema vastupanuta peredesse ja igatsesime üle kõige pehme voodi ja veel pehmema une järele. Ja küll meil Tähtiga ikka vedas, terve ülemine korrus meie päralt ja nagu kahest toast veel poleks piisanud, lubati, et kui need ei meeldi, siis on kaks veel...
Laupäev, 15. august
Juba eelmisel õhtul oli meie pere isa küsinud midagi Rakvere kohta ja teadustanud, et ta tunneb sealt üht peret. Küllaldases uneähmas lasin ma sellel teabel ühest kõrvast sisse ja teisest jälle välja minna. Kuid hommikul tõstatasid Christian ja Ulla selle teema uuesti. Selgus, et nimetet peret tunnevad nad päris hästi juba mõnda aega, aga võtku mind see ja teine, kui ma hääldusest aru sain, mis perekonnanime see pere kandis. Siis aga tõi Ulla meile foto pere lastest ja.... Simar! Selia! Simona! Unbelievable! Kuidas küll sellised "juhused" ometi juhtuvad? No igatahes sain ema kaudu otsemaid Ulvile tervitusi saata, nentides, et Welt ist klein, mida ta vist tõepoolest on.
Aga pärast värskendavat jalutuskäiku kodust kiriku juurde ning hommikupalvust läksid lood asjalikuks. Korjasime oma keskendumisvõime kokku ja hakkasime kontserdikava korralikult läbi võtma. Mõni lugu ajas küll sulaselge ahastuse (et mitte öelda Vuosaari) peale, kuid lõppkokkuvõttes jäi lootus siiski suhteliselt kirkana ellu.
Pealelõunal siis oli plaanis kohaliku kooriga laulupeo repertuaar läbi võtta, meie tublide dirigentide Tähti, Maiu, Riho ja Marguse eestvedamisel. Ning see üritus õnnestus küll sajaprotsendiliselt. Kuidas küll need meie armsad võõrustajad nii tublid olid, et lennult nii sõnusse kui viisi haakusid, jäi meile mõistetamatuks, kuid 4 tunni jooksul oli meil laulik läbi. Uskuge või mitte.
Õhtune koosviibimine oli küll ehtsaksalik ja ehtmõnus ning sellele järgnev jalutuskäik soojas ja hämaras suveõhtus läbi kohalike aiamaade tõeline elamus. Kõikjal inimesed väljas, kes lõkke ääres, kes kusagil lehtlas... aga ei mingit lärmi, läbu, laiamist. Ainult suju läbi sooja õhu, ainult sula neisse tasa helisevatesse häältesse, ainult unusta end ritsikate sirinasse ja aedade mulla- ning rohulõhnasse, ainult ole....
Kahjuks lõpevad sellised jalutuskäigud kord ikkagi kõik, kuitahes pikaks neid ka venitada tahta. Ja ehk polegi mõtet venitada, sest kui tänane ei lõpe, siis ei saa ka homne alata.
Pühapäev, 16. august
Hommikusel teenistusel leidis aset meie esimene ametlik ülesastumine sel reisil. Ei tea, kas asi on minus või oligi lihtsalt selle kiriku atmosfäär nii hele ja helge, kuid see esinemine, õigupoolest küll kaasateenimine, jäigi minu lemmikuks kogu reisi jooksul. Isegi kui kunstiliselt rangelt võttes ehk kõik meie kooslaulmises polnud veel päriselt paika sujunud... ikkagi. Ning loomulikult pildijutlus... õigupoolest oleks selle nimi pidanud küll olema "Midagi igaühele". Jutt loomisest, Piiblist kirjakoht, seotuna ilusa luuletusega samal teemal, powerpointist pilt seinale ja pastori poolt teaduslikud faktid vürtsiks juurde - komplekt missugune!
Seejärel tekkis meil Tähti ning Ullaga ootamatu linnaekskursioon, justnimelt tekkis sellelt ajalt ja kohalt, kus muidu oleks pidanud olema lõunasöök, aga kuna oli veel veidi aega tolle tähtsa ürituseni, siis läksimegi ringi kõndima. Nägime kunstiturgu ja otsisime pildimängu järgi linna pealt ilusaid uksi, vaatasime raekoda ja muidu hingematvalt ilusaid vaateid Kirikujärve ääres.
Pärast lõunasööki tuli aga Preetziga hüvasti jätta ning asuda teele Tostedti suunas. Mööda.... mööda Hamburgist. Justnimelt mööda, lootusetult ja kindlameelselt mööda. Ometi, oma südame mitmeid asju olen ma Saksamaale maha jätnud sinna tagasi pöördumist lootes ja senini olengi sinna tagasi jõudnud - ehk läheb nii ka Hamburgiga. Eriti kui võtta arvesse, et sain Tostedti kooriproovis tuttavaks Hamburgis töötava naisega, kes mulle lahkesti oma meiliaadressi jagas. Ehk kunagi kui mu igatsus selle imelise linna järele on läinud nii põletavalt suureks nagu seal Vuosaaris tahe laevale jõuda... ehk siis on mul, millest alustada ja kellega rääkida. Mitte et ma Pamelaga niisamagi rääkida ei tahaks... see, et ta just Hamburgis elab ja töötab, on lihtsalt lisand.
Huvitavaid asju juhtus tol õhtul peale kooriproovi kohalikega lauas istudes. Lingvistiliselt ja rahvuslikult huvitavaid nimelt. Istusin lauas mitte väga kaugel Pamelast, sellest Hamburgi inglist, kes tegelikult pärit Inglismaalt, kuid juba 33 aastat elab Saksamaal. Nojah ja ühel hetkel tekkis sinna lauda Stella-nimeline naine, kellega ma algul üritasin püüdlikult saksa keelt rääkida, aga siis teatas ta mulle, et võin südamerahuga inglise keeles rääkida, kuna see olevat tema emakeel... vaatasin suurte silmadega üle laua Pamelale otsa ja küsisin, et palju teid siin veel on... igatahes polnud neil kahel õrnemat aimugi, et nad samast keeleruumist pärinevad... ja oli see vast lahe kuulata, kuidas nad elavalt omavahel inglise-saksa totaalses segukeeles jutustama hakkasid... ise ilmselt aru saamata, kumba keelt nad räägivad, kuid üksteist suurepäraselt mõistes... tuli meelde see eelmise suve Saksamaa-käik ja Taken sie bitte diese klaver please - lugu.
Nojah ja lingvistilistest toredustest niipalju, et loomulikult tuli omavahel tuttavaks teha Stella ja Tähti ja aru saada, kuidas mõlemad neid kauneid helendavaid täpikesi seal ilmaruumi sügavustest tähendavad... vähe ma seda Stellat tundma sain, kuid mulle näis, et justkui Tähti, nii ka Stella kannab oma nime tõelise auga välja.
Ja ööd veetma läksime me Tostedti vanimasse majja, sedamoodi.
Esmaspäev, 17. august
Ühena esimestest asjadest läksime Tähti ning Aiviga joonelt aia- ning majaekskursiooni tegema, mis meil eelmisel õhtul ümbruskonna pimenemise tõttu ära jäi. Oli see vast maja - juba seest täis ajalugu ja põnevaid asju. Aed ümberringi oli imeilus ja pisut metsik, aia taga laiutasid suured põllud. Maja oli rookatusega ja puha... tõeline rariteet.
Selle meeleolu, mis meie bussis tol hommikul Niedensteini poole sõitma hakates oli, võttis kõige paremini kokku Kahro: Am I dead? Am I in heaven?
Jah, selliste imeliste emotsioonidega teele saadetud, päike kõrgel taevas säramas, kaunis päev tulemas, palju jutte ja meeleolusid, mida teistega jagada, võrratuid pilte, mida möödalibisevast Lüneburg Heidest teha - oli ka põhjust olla tänulik, eks ikka Temale, kes selle asja nii kaunilt kokku komponeeris.
Enne Hamburgi jäime ka korraks Stausse, aga üldiselt mind see küll eriti ei häirinud. Seda juhtub ju sihukestel kiirteedel kogu aeg, elu on selline. Küll aga tegid pisut nõutuks kümned Umleitungid pisikestel maateedel, mis juba niigi olid hirmkitsad, keerutasid peadpööritavalt, ikka mäest üles ja alla. Kuid vaated, mis sellistel teedel sõites avanesid, olid ka vaatamist väärt. Pisikesed külad laiali pillutatud keset kolletavaid põlde, mäenõlvu, all sinist taevast, kõik peaaegu et laulis selles suvesoojas õhus.
Ja vaatepilt, mis avanes meie Niedensteini puhkemaja söögisaali aknast oli... peaaegu et selline, et jäta või söömata. Liigne esteetika kipub vist elulistele vajadustele lämmatavalt mõjuma...
Kas võib veel ilusamaks minna? Jah, võis. Ees ootas ekskursioon Waldecki lossi ja Edersee äärde. Ma parem ei ütleks heameelega selle ekskursiooni kohta ainsatki sõna, sest neid sõnu pole välja mõeldud. Sõnad... jah need on üldse nii masendavalt nõrgukesed abilised kirjeldamaks Jumala loomingu olemust ja... kas selle kohta saabki öelda, et ilu? Lihtsalt vaatad neid allapoole laiutavaid metsaga kaetud nõlvu, kaugemal sinakasse udusse mähkuvaid mäekünkaid, silmad sulanduvad hetke, kus mägi ja sumesinise veega järv üheks saavad ning lauluga laiuvad kaugustesse, kandes endal valgete purjedega paate, lelulikult täiuslikke reisilaevu, pisikesi saarekesi ja päikeses helendavaid laineharju... kuidas Sa selle lõid, tahaks küsida, kuidas ometi?
Peatselt pidime aga võrratud vaated maha jätma, kuna õhtune kontserdiaeg hakkas ähvardavalt lähenema. Teel Wolfhagenisse läbisime suurepärase "Euromaantee", mis oli nii kitsas, et buss sinna peaaegu ära ei mahtunud, tihedalt ääristatud vanas heas saksa stiilis majadega, mille nurgad meie akendesse tungida ähvardasid... seda kuulsat teed sõitsime me nende päevade kestel korduvalt.
Kirikus laulsime esialgu võidu remontijate puuride-saagide-haamritega, kuid pikapeale saabus vaikus ja pikapeale saabus ka kontsert.
Ja sai läbi. "Oli ilusaid kohti," nagu Riho selle peale ütles. Aga enam veel jääb sest õhtust meelde tore naisterahvas, kes meiega sulaselges eesti keeles rääkima tuli ja selgus, et 13 aasta eest õppis ta aastakese Eestis... oleks mul siis ka saksa keel nii hästi selge nagu temal eesti keel... täitsa lõpp.
Tagasitee kulges läbi pimeduse, Umleitungite, Vuosaari-kahtluste ja ML kuulsa kohaliku uudistesaate vaimus. Need uudised olid üks naerukild igas päevas, kuna... noh, võtke ise Postimees online ette ja hakake pealkirju lugema... :-)
Teisipäev, 18. august
Uskumatu lugu, kuid suurem osa reisist hakkab läbi saama. Täna on veel viimane kontsert, hommikupoole ekskursioon ja siis...
Ekskursioon viis meid sedapuhku Heraklese monumenti ja sinna juurde installeerunud-installeeritud astmelise, tasandilise, kaljuskulptuure, muinasjutulisi sildu, purskkaeve ja muud taolist täis olevat komleksi uudistama. Vaated panid jälle hinge kinni, mõneti tekkis Macchu Picchu tunne, kui sealt kõrgelt Heraklese juurest linnale alla vaadata. Hinnas oli skulptuuri zoomiga pildistamine, mis põhjustas kõvasti elevust... nojah. Tee veel kogemata valest kohast pilti :-P
Pärast kolasime ringi Kasseli linnas, organiseeritult ja organiseerimata. Seal tõdesin, milline tõeline õnnistus on see, kui inimene sinu kõrval tahab näha ja külastada umbes samu asju kui sina isegi... nojah, egoism missugune, aga tegelikult on mõlemal nii toredam. Ja Tähti on täiesti hindamatu väärtusega reisikaaslane, selles veendusin ma küll korduvalt.
Vahelduseks jõudsime kontserdipaika Oberkaufungis varakult, nii et saime küla peal ka ekskursiooni teha, vahvaid maju imetleda, kitsastel tänavatel jalutada, lillelõhna nuusutada ja rõõmuga õhtust kontserti ootama jääda. Kontserti, kus aplaus oli minu meelest küll teenimatult pikk ja innukas... no nii hästi me nüüd ka ei laulnud... tulevad meelde meie kuulsad ansambli-ajad...
Õhtul Niedensteini puhkemajas sa LÕPUKS OMETI Taize palvust pidada... milline õnn selliste inimestega koos ringis ümber toa istuda, noot lahti teha ja lihtsalt laulda... vahepeale psalmid ja Keldi palved... oehh... ja mõeldaks, et varsti saab see läbi?
Või kas saab? Midagi sellest kõigest, midagi nendest kõigist jääb alles hoolimata ajaliste sündmuste lõpule jõudmisest, hoolimata ruumilisest avarusest, mis meie vahele nüüd poetunud on - nad on ju ikka olemas. On olemas mälestustes ja heiastustes "Kui ilusad on inimesed!", on olemas päriselt, üle Eesti, nagu heledad tulukesed. Tulgu siis öö ja pimedus, teie särate oma paigas, nii kirkalt ja helgelt, et igaüks, kes kõrgelt üle maa vaatab, näeb neid vubisevaid sooje valguselaike ümbrust oma paistusega silitamas.
Kolmapäev, 19. august
See päev sai siis õnnepäevaks neile, kes pikisilmi ootasid kohtumist Herr Jan-Jürgem Wasmuthi endaga. Tundsin end eelpoolmainitud härrast suure vaimustusega rääkivate inimeste seltsis vähe ebamugavalt, kuna erinevalt neist olin ma vaid ühel tema hääleseade koolitusel käinud ja ei iialgi isiklikult vestelnud. Inimeste kõrval, kes teadsid pajatada Jan-Jürgeni maja ülakorrustel asuvast mänguraudteede võrgustikust, olin ma üsna null.
Kuid enne kui me Wasmuthite poole sõitma hakkasime, armusime kollektiivselt ära Göttingeni. Kes mille pärast. Mina näiteks muuhulgas selle pärast, kuidas ta ennast teaduse linnana reklaamis... nojah, aga Max Plancki instituut ja 40 Nobeli preemiat annab ka õiguse või mis? Tore oli Raekojas näha Revali, Dorpati ja Riga Hansa-aegseid vappe.
Kuid kõik me olime hingepõhjani liigutatud, kui pärast Jakobi kirikus käiku saime igaüks palveränduri templi - eks omal kombel ole see Santiago de Compostela tee läbi kõigi Jakobi kirikute ja meie ka ühed väikesed nupukesed selles pühade teede mosaiikpildis, mis läbi sajandite jumalakartuse ja imede tiivul üle ilma ja inimeste ulatab.
Küllap Göttingen on samuti see koht, kus midagi minust tegemata ja maha jäi, sest sinna tagasi tuleb minna.
Päev aga küündis tõeliste kuumarekorditeni, õhk nii tihe ja palav, et pane või purki ja võta kaasa. Ja muide, Wasmuthite juures oli äärmiselt tore ja polnud üldse hirmus ja võõras tunne. Kui nad laulupeo laulikud kätte võtsid ja meiega kaasa laulsid... oh, need sakslased on ikka üks lõputult fastisineeriv rahvas. Kuidas võivad sellisest rahu ja jagamise õhustikust sündida hitlerid, goebbelsid, röhmid? Küllap võivad. Keset ilusat Soomemaad ju ometi võib olla ka üks Vuosaari... hundist rääkides, peaegi jõuame me ju jälle sellesse armsasse sadamasse.
Nii asutasimegi Rostocki poole sõitma ning erinevalt teest Wasmuthite juurde ei jäänud isegi mitte ühtegi Stausse kinni. Rostockis läks kõik samuti otse õlitatult ning peale väikest ootamist pääsesime öösel laeva, panime oma seitse asja nurka vajusime jalapealt magama. Nädal aega öösel keskmiselt 5 tundi magada hakkab normaalse unevajadusega inimesi ikka väsitama ka.
Neljapäev, 20. august
Väsitama või mitte, aga hommikul olin millegipärast enne 8 üleval, mis tähendas veel üht 5-tunnist ööd. Äkki võib sellise rezhiimiga hoopis harjuda.
Oli meie armsa Eesti taasiseseisvumispäev, kandsin uhkusega Kaja kingitud sini-must-valget mütsi ja iseseisvuspäeva palvus tekil päikesepaistes oli lihtsalt liiga ilus et olla tõsi. Tihedalt-tihedalt üksteise kõrval... "Hoia Jumal Eestit"... oh, oleks Ta siis hoiaks! Oleks Ta vaataks oma helgete ja halastavate silmadega alla, vaataks nii, et keegi ei söandaks enam mitte iialgi pilku mujale pöörata. Mitte hirmust, vaid armastusest. Sest nii peaksid need asjad ju ometigi käima.
Saan praegu aru, kuidas ma terve päeva olen meie palvusi igatsenud... kuid ka üksi tuleb osata ja ka üksi tuleb hakkama saada. Küllap siis kord ka päev jõuab oma rõõmuhõiskeid ja nutuohkeid jälle teistega jagada, seistes külg-külje kõrval, hing hinge kõrval, üksteise sees ja üle helisemas ühised mõtted ja ühine igatsus. Küllap see päev jõuab. Kui mitte varem, siis....
Aga see päev möödus küll ütlemata mõnusalt. Istusime teineteise läheduses, ikka oli keegi kooriliige kusagil silmapiiril. Tähti kirjutas jälle oma lõppematuid kirju, mina lugesin raamatut ja oli vaikne, rahulik ja hea.
Õhtul tegime veelkord Taize palvuse tekil, laulsime päikeseloojakusse Laudate omnes gentes ja nii saigi see päev läbi. Nii nagu teisedki.
Reede, 21. august
Tervetuloa Vuosaarille... oehh, oli see vast tore taaskohtumine. Uskumatul kombel oli tohutule asfaldtväljakule tekkinud sildid "Exit"... arutasime, et küllap nad meie pärast panid, ikka kergem kui jälle vilkureid ja koptereid saata, eksole.
Pääsesime Vuosaarist välja mööda Vuotied ja sellega too hüsteeria lõppes, kuid sententse muudkui tuli. "Laev Vuosaardus." "Olgu Vuosaari talle kerge." jne jne jne. Siim ja Margus oleksid pidanud täieliku Vuosaari sõnaraamatu koostama, oleks SEE vast lugemine mõne aasta pärast.
Helsinki-Tallinn laevast nagu ei tahtnud enam välja tulla. Tulime siiski. Kallistasime, jätsime hüvasti. Kes sadamas, kes bussijaamas, kes Kaarli kiriku juures.
Te olete nii armsad, te kõik. Viimse kui ühe kohta tabas mind selle nädala jooksul kui välk: "Kui ilus ta on!" Seest ja väljast.
Te olete inimesed, kes oma talentidega on head kaupa teinud. Ja kes pole nende tehingute üle uhkeks läinud. Küll on õnn, et ma teid tundma sain.
Ehk kohtume veel?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar