... hakkab saama minu ühikaelu. Kui kõik sujub plaanipäraselt, siis järgmise nädala keskpaigast on mu uus elukoht linnulennult 200 m kaugusel Chemicumist. Tore küll, ainult kesklinna hakkab nii haruharva nägema. Mitte et ma sellega vahepeal 6 aasta jooksul juba ära harjunud ei oleks - nii et harjun ka see kord.
Rottidest melanhoolikud-koleerikud-flegmaatikud-sangviinikud on pea igapäevane teema - ja mina veel arvasin, et ega ma uusi asju seal kastis enam küll ei näe. Oh seda naiivsust.
Ja ikka ma imestan nende elukate peaaegu et pöörast graatsilisust. Kui oma 400-grammine rott turnib 0.5-l klaaspudeli otsa peal, ajab end püsti ja üritab nii üle uudiskasti ääre vehkat teha... või siis veeretab end pudeli otsas mööda tervet kasti ringi... ma ütleks, et ma olen seal biomeedikumi mitte just eriti eksklusiivses keldris kümme korda rohkemate naljakate seikate tunnistajaks olnud, kui ma tsirkuses iial näha võiks.
Ma saan aru süstlahirmust ja ämblikuhirmust, aga kuidas küll võib keegi karta neid paduarmsaid tegelasi? "Mängi minuga, tee mulle pai, las ma närin sind natuke!" - nii nad eksperimentaatorile peaaegu et sõnaliselt arusaadaval kombel hõiklevad. Ja siis pead sa tegema näo, et oled tõeliselt anonüümne, indifferentne, erapooletu tuim tükk, kes ainult võtab nad puurist välja ja paneb pärast sinna tagasi. Phui. Lähen hoopis loomaaeda tööle ja hakkan jaaguare kasvatama.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Kusjuures minul oli kunagi unistus minna loomaaeda tööle.
Siis oli unistus minna Tallinna botaanikaaeda tööle. Nüüd on unistus võimalikult kaua tööleminekut edasi lükata! :)
vaata, Sina oled ka üks paduarmas tegelane. aga kui Sa ilmuksid täiesti ettehoiatamata välja mu diivani alt ja tormaksid vudinal üle vaiba kapi alla peitu, siis ma vist natuke ikka kardaks Sind ka :)
Postita kommentaar