Karneval ja tuhkapäev

Meie kabinetti on sellest aastast tekkinud kalender. Kalender, kus on peal igasugu veidrate nimedega tähtpäevad, mis suuremale osale inimestest ütlevad väga vähe ja suhteliselt umbmääraseid asju. No oleme siis üheskoos järele vaadanud kõik need ussimaarja- ja luuvalupäevad... et aga netis ilmselt on suhteliselt suvaline valik väljavõtteid eesti rahvakalendri tähtpäevade seletustest, siis oleme pea igale pühale vasteks saanud, et siis ei või kindlasti tööd teha või variatsioonis et naised peavad oma tööd meeste hooleks jätma ja ise kõrtsu pidutsema liduma. Töörahvas see eesti vanarahvas ikka oli, eriti naissugu, eh?

Täna on siis tuhkapäev, kristliku maailma jaoks paastuaja algus, patukahetsemise päev. Mul on siiamaani meeles, kuidas Pia juba miski kolm aastat tagasi Pereraadios ja siis ka pärast õhtul kooris seletas, et paastuajale eelneb - arvake, mis - KARNEVAL. Mis meie keelde panduna võiks kõlada siis midagi lihajättepühade taolist, vastandina lihavõttepühadele. Ja tõepoolest, alates karnevalist algabki suur paastuaeg, mis kulmineerub Suure Reede ja kõige järgnevaga.

Sel aastal kummitab mind tuhkapäevaga seoses MEELEOLU. Väga spetsiifiline ja väga inimlik meeleolu.

Kujutage ette karnevali kulminatsioonipäeva õhtut ning ööd... kõikjal pidu, lärm, rõõmsad, ehk ülemeelikudki inimesed, muusika, tantsurütmid, ilusad inimesed, lõputult värve ja kirevust. Jooksed end hingetuks lõbusatel karnevalitänavatel, hinge poeb eufooria, põsed õhetavad, tahaks rohkem, rutem, kõike, korraga. Tantsid, laulad, mängid õnnemänge, joonistad postkaarte, annetad leierkastimängijale, sööd suhkruvatti ja langed hõiskega kaela igale vastutulevale inimesele. Öö jõuab juba hommikusse kanduda, kui väsinult suvalise maja õuenurgas koitanud madratsile langed ja paugupealt unne suigud.

Kuid uni ei kesta kaua. Juba seitsme paiku hommikul äratab sind MISKI, miski, millele nime ei oska anda... rahutus? Karnevalieufooria on hingest viimse kriimuni kadunud ja asendunud kummalise värinaga igas keha moodustavas rakus. Tõused aeglaselt oma kolletanud madratsilt ja astud sammu tänavale... kõikjal tühjus, tonnide kaupa kasutuks muutunud rämpsu vedelemas - mõeldaks, et vaid loetud tunnid tagasi oli sel kõigel mõte ja ka värv... kui nüüd on ainult ühtlane hall, tänavad, lõpmatult kaugusse ulatuvad, on hallid, majaseinad - öösel prozhektorite kumas kõikvõimalikke varjundeid võtnud - hallid, ei päikesekiirtki lootusetute pilvede tagant paistmas. Sügisene (Brasiilias, karnevali tunnusmaal, võiks ju sel kuul sügist juba ootama hakata) jaheduse heiastus turritab käsivartel karvaudemeid, kas ehk tuleb vihmagi? Mis on see hall siin ümberringi? Jah, kõige selle keskel vaatad üle hulga aja oma hinge ja leiad sealt nukruse. Karnevalijärgse hommiku, tuhkapäeva hommiku kurbuse. Mitte sellise, mis enesehaletsuse lõpututes pisaramägedes on läbipaistmatu, udune ja mittemidagiütlev. Ei, see kurbus on hall, aga selge, tal on teravad piirid ja laiad tiivad, mille otsad ulatuvad sõrmeotsteni välja. Kurbus, üksikus, melanhoolia, kuid mitte mingil juhul hüsteeriline, ennasttäis, riideid katkikäristav. Ei, rahulik, vaikne ja südant lõhkikäristav ja täiesti ja igavesti olemas.

Selline oli päev, mil ma esimest korda nägin Hamburgi linna ja ime siis, et ma sellesse linna nii jäägitult armusin. Nukruse loov kaja peegeldus igalt seinalt ja igalt möödaruttavalt näolt... ei mingeid karnevalimaske enam, vaid ELU ISE.

Jah, vaikne, nii vaikne on kõik... ainult aeg-ajalt kostab kusagilt pika peale jäänud joodiku ähmast hõiklemist ja eksalteeritud naeru... aga see pole enam pidune, vaid pigem halenaljakas, ehk isegi õõvastav...

... ning keset seda halli vaikust tõstad silmad ja näed mäe otsas - kirikut. See on hetk, kus kõik rollid, kõik maskid, kõik kard pudeneb maha, kus enam pole rasse ja sugusid ja elukvaliteeti ja haridustasemeid - ja üle kõige - pole enam konfessioone. Ükskõik, kas see kirik on seal ortodoksi või nelipühi või katoliku või adventistide - uksel seisab Kristus ja juhatab su sisse, otse altari ette. Su laubale määritakse tuhaga rist, tasased sõnad kaiguvad kirikuruumi tühjusse ära, tõused ja lähed välja ja naeratad kogu hallusele, teades, et "kui te paastute, siis ärge tehke end kurvanäolisteks" - naeratad, sees on kõik imepisikesteks tükkideks laiali, kuid teades, et on Keegi, Kes neid tükke jälle kokku panna mõistab, lähed ja lähed üht pikka lõputut tänavat ja on tuhkapäeva hommik.