On kevad. Nagu ikka ja jälle tõdeda tuleb, mitmeid kordi küll msn-s, küll orkutis, küll kõikjal, kus endale mõne sõnalis-pildilis-misiganesmultimeedialisliku iseloomustise külge kleepida saab. Ja armumine?
Oleks justkui mittemõeldav kirjutada millestki, millest ei saa kirjutada. Eriti väljaspool taolist seisundit olevana. Ja seda ihalevana. Aga kevad oli ju, mäletate? Et kõik armuvad. Kuidas ometi?
Mina kõigepealt näen, aga tegelikult ei näe. Päriselt ma kõigepealt alles kuulen. Kuulan. Mõtlen sõnade üle. Ja mõtlen hääle üle. Mõtlen ja mõtlen ja avastan, et mõtlen. Miks ma mõtlen? Miks see oluline on?
Ja siis ma vaatan uuesti. Vaatan häält, vaatan inimest läbi hääle, läbi sõnade pehme valguse. Või karmi valguse. Viimati karmi. Tasapisi külmun ära sellesse karmusse, tasapisi kiindun sellesse. Vaatan jälle. Seda ükskõiksust hoiakus ja julmust silmis ja otsaesise halastamatust. Ja neid võrratuid, tapvaid, ilusaid, jäiseid sõnu. Näen, et ta tapab oma sõnadega. Näen, et ta tapab oma tegudega. Mind ka- ja oh, kuidas ma tahaks tapetud olla. Aga isegi selleks ei jätku tal mulle piisavalt tähelepanu.
Ja siis vihkan. Mõttetuid ja meeldivaid sõnu ja armast häält. Ma ootan jälle külma, ma ootan jälle, et saaks salamisi surra selle ülenitäiuslikpeeglilise ideaalkera läbipääsmatusest. Ja sissepääsmatusest. Kustiganes saadaks ma mõne kiire ta poole, kõik peegeldub tagasi ja läheb mööda.
Mis ime siis, et kellegi teise armsatel naeratlevatel sõnadel on teinekord leevendav mõju. Et ma arvan... aga arvan valesti.
Ma olen veel mõnda aega sedasi surnud. Aga seda tunnet ma juba lahkan. Juppideks, tükkideks, kildudeks, pilbasteks peab saama see. Jah, peab.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar