Miskit loksub...

... siin meie laboris viimasel ajal. Võibolla et need on minu ajud, mis loksuvad või kellegi teise ajud. Ja võibolla on see aeg, mis siin loksub ja mida siia laborisse ikka rohkem ja rohkem koguneb. Võibolla on need surnud rottide hinged, mis loksuvad edasi-tagasi ja tuletavad meelde, et kõike ja kõiki ei saa teaduse altarile tuua. Võibolla on see lumi väljas, mis loksub külma talvemeenutust meie soojade akende taha.
Võibolla on see siiski SPA pärlikestega seostuv fibroplastide membraansüsteem, mis loksub. Aga ei või teada. Ma saan teada vaid seda, et panin kokku SPA ja membraanid, aga mis toimub selle müstilise kahe tunni jooksul, kui need asjad teoreetiliselt üksteisesse klammerduma peaksid, ma ei tea. Võibolla muutub kusagil mateeria väljaks või kellegi hingeks, võibolla kaob üldse kõik sealt, mis olema peaks ja asendub sellega, mis olema ei pea... aga kes ütleb, mis on see, mis olema ei pea. Ja mis peab? Ja mida sellest kõigest võiks ja peaks ja tohiks mõõta. Ja mida järeldada?
Kas need rakud mõtlesid kunagi? Neil on ju olemas kõik neurokeemilised eeldused mõtlemiseks. Kas nad tundsid surmahirmu, kui keegi võttis kätte ja toppis nad hunnikusse lahusesse ja lasi ultraheli peale? Kas nad tundsid valu? Kas nad tundsid ennast haigena, kui neile pandi peale viirused, mis nad järjekordsete retseptorite ja G-valkudega nakatasid.
Mis tähendab "ei tundnud"? Mida tähendab tundma, kust meie teame? Meie tunneme nii nagu tunneme, aga rakud? Aga üldse? Absoluutne tõde ON olemas, ainus viga on, et meie siin seda küll teada ei saa.