Ajudeta rotid...

Ma ütlen, rottidel ajusid küll pole. Noh, okei, on ikka, millega ma muidu oma kauneid katsepäevasid täidaks. Muidu äkki peaks veel suvepuhkust ka pidama hakkama, aga seda viimast ma küll enam ei mõista. Tjah, aga neid ajusid on rottidel küll ütlemata limiteeritud hulgal. Teed kenad kaunid arvestused, mis sisaldavad endas väljendeid "kudet punktis" ja "cpm" ja "maksimaalne sidumine" ja "afiinsus" ja siis avastad, et reaalne elu on appikuipalju koledam. Või antud juhul pigem väiksem ja kergem. Ehk et need akumbensid rottidel kaaluvad... no VÄHE, noh, mida te veel ootate. Rääkimata kohutavast faktist, et A2A retseptorite ekspressioonitihedus nendes naalduvates tuumades on ilmsesti ka mõnevõrra väiksem kui D2 oma. Jaa, ja radioligand on madalamas kontsentratsioonis, ja eriaktiivsus on väiksem või midaiganes, noh, üldiseltühesõnaga, tõeline ja essentsiaalne cpm-de defitsiit valitseb mu katsetes. Ja kes sihukeste tillu tulemuste pealt küll statistikat teeb... kaastunne temale, mina see statistik õnneks ei ole. Teen mis suudan, ajan ajusid kokku ja vilistan individuaalsetele iseärasustele, aga... no eks näis siis...