Hmm, niipalju siis pooleteisest kuust. Asi on lihtsalt selles, et tahtsin iseennast oma veebipäeviku kaudu hoiatada, et ei ole mõtet hakata nii vara - tervelt kolm kuud - enne niigi täiesti sulghapral pilvel püsivat magistrikaitsmist tööd kirjutama. Esiteks: on üsna tõenäoline, et ma kukun eksamil läbi (missugusel-missugusel, füüsikalise keemia omal loomulikult!), teiseks: on sama tõenäoline, et artiklit ikkagi ei võeta selleks ajaks vastu ja nüüd siis tagatipuks kolmandaks: ma olen juba vähemasti sada korda ümber vahetanud töö pealkirja, kontseptsiooni, alapealkirju, kõike. Kaasaarvatud tulemusi, mida peaks sellesse töösse haarama. Lõpptulemus on see, et ma ei tea, millest ma tööd kirjutan. Ma ei tea, kuidas ma seda liigendan. Ma TEAN, et ma tahan liiga palju asju korraga ühte töösse kirjutada ja neist kõigist sellist kirjanduslikku ülevaadet teha, mis oleks loogilise struktuuriga ja kus asjad järgneksid üksteisele, mitte ei oleks lõngapuntrana üksteise sees, on practically impossible. On kolm põhilist asja: psühhostimulant, suhkur ja neurotoksiin. Ja ma ei suuda kirjanduseülevaadet järjekorda panna. Hakkan rääkima stimulandist: aga enne oleks tulnud rääkida naturaalsest sarrustajast, ehk siis suhkrust. Räägin naturaalsest sarrustajast: aga teised signaalsüsteemid, mis mõjutavad dopamiinisüsteemi tööd on vaja sisse tuua. Räägin siis teistest signaalsüsteemidest ja neurotoksiini mõjust neile: aga see on seotud psühhostimulandiga. Nigu nõiaring, mitte ühestki neist ei ole võimalik alustada. Ja koos neist rääkida ka mitte. No andke nõu...
Ehh, mis ma virisen, tegelt on vägakohutavalt huvitav periood elus. Igatepidi. Lihtsalt oli vaja pisut kurta...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar