Liiga lühike elu?

Mis tunne on vaadata tühja kohta enese kõrval? Mis tunne on vaadata ikka veel olemasolevat iseennast tühja koha kõrval? Kas on õigust öelda, et see elu oli liiga lühike? Kas elu lõppeb siis kui ta saabki otsa või tohib protestida, et see polnud õige? Protestist hoolimata - surnuid ju tagasi ei too.
Kuidas elada nii, et surmast pole kahju? Aga teiste surmast?
Üks kaunis ülestõusmise-päev, täis sooja päikest ja häid hingi, üks lõppematuna näiv rõõm sellest, et surm on võidetud armastusse... ja siis sajab otsekui raske haamer taevast teadmine, et ta siiski eksisteerib. Surm. Ja et ka see on armastus. Aga kes võiks seda mõista?
Lihtsaim on elada teadmata, üllam elada teades, ilusaim elada teades, ent ometi usaldades. Elu ülesanne on õppida usaldust, ei mitte teadmist. Ja kui see ülesanne jääb täitmata, pole surmas halastust. Aga võib olla pääste. Neile, kes edasi elavad tühja kohaga enese kõrval.