Kolmapäev, 19. juuli 2006

Hommikul 4.20 äratus. Mis ei tundunudki eriti ülesaamatu-ülessaamatu. Kuigi eelmised ööd polnud vanaema sünnipäevaürituste ja muu taolise tõttu ka just kuigi pika magamisega silma paistnud. Noh, vantsisime siis emaga rõõmsal meelel bussi peale. Mõnus ja pisike buss ja ilus Eestimaa loodus akna taga - mis sa hing veel ihaldad. Aga Riia algusest ma ei saanudki aru. Kuigi hiljem selgus, et Riia kuumimad sõnad ongi ilmselt mezha, darzh ja parks, ehk siis mets, aed ja park - natuke maju ja jälle on miski järjekordne park. Ja pargid olid seal nagu metsad ja kujutage siis ette, missugune nägi välja park, mis kandis nime mezhaparks :))) Hullem kui Eesti padrik ;) aga ilus seejuures.
Saabumistee oli aga õnnetul kombel ääristatud nii nõukaaegsete, värvikoorivate majadega, et algul tundus Riia mingi õuduste kolahunnikuna. Õuduste kolahunniku tunne aga taandus, kui peale bussijaamast tulekut kohe vanalinna sattusime.
Mulle meenus... Hamburg eelmisest aastast. Ning iga päevaga kasvas minus tunne, et miks unistada Hamurgi elama minemisest, kui Riia vanalinn samasugune väja näeb. Pompöössed, imeilusad vanaaegsed kivimajad, igaüks eri värvi, kaunistused ja skulptuurid peal... täitsa lõpp.
Iga tänava nurgal ainult kilka imetlusest, missuguseid elamusi sealt paistab. Ja hostel - Dome Pearl Hostel - seda soovitan ma küll kõigile. Väga hubane ja kodune tunne, kõik külalised saavad käia samas kohas teed-kohvi keetmas. Puhas ja korralik ja peaaegu et kõige-kõige keskel. Igatahes oli õhtuti poole üheteistkümneni tänavakontsert bossa-nova rütmidega toas akna kaudu täiesti kättesaadav. Ja see mõnus melu vanalinna südames... lihtsalt sõnadega kirjeldamatu.
Esimese päeva plaan oli läbi Agnenkalnsi ja Tornakalnsi linnaosa Pardaugavas (nagu Tartus ülejõe) orienteeruda ja vahepeal botaanikaaias käia. Ja loomulikult külastada nii palju baznica'id ehk kirikuid kui võimalik. Muide, see viimane polnud küll üleüldse kuigi raske ülesanne, kuna bazn'e, nagu lühendatult kirikuid kutsuda võib, oli seal iga nurga peal, vahepeal tekkis tunne, et iga maja kohta üks kirik.
Omapärane oli see Agnenkalns, selline puitarhitektuuriga ja natuke kola täis ja natuke mõnest kohast nagu slumm.
Aga botaanikaaed oli küll muljetavaldav. Suhteliselt väikese territooriumi peal nii palju eri liike ja nii ilusti kokku kombineeritud - Berliini aedade laiutamine oli mugavasti oma kaks või kolm korda väiksemale territooriumile ära mahutatud.
Päeva erghetk saabus Martin Lutheri baznis - imeilus, pruunikatest tellistest, maalilise mäenõlva peal asuv, seest korras ja ilus ja rahulik. Kui Riiga elama lähen, astun selle kiriku liikmeks. Või siis Jakobi kiriku, mis oli vanalinnas, sest seal käis ka Kristjan-Jaak Peterson... ah ei, praegu on see katoliku kirik, raskeks läheb.
Tagasitee oli seotud juba mõningate väsimusilmingutega, siiski mitte kuigi suurtega. Ja uuesti üle silla me vantsima ei hakanud, te lihtsalt ei kujuta ette, milline tuul puhub Daugaval. Eks see ole ka võimas jõgi, aga no nisuke kõikekaasahaarav, ulguv tuul oli küll ootamatu. Üle silla minek, mis oli kõige rohkem 500m, tundus kui ürgsete loodusjõududega võitlus.
Kodus ootasid meid bossa-nova helid läbi akna ja imeilus vanalinn ja kõikehõlmav uni. Mida oligi oodata.