Hostelitoas polnud mitte üksnes mõnus magama jääda, vaid ka üles ärgata. Päevaplaani kuulus hulga -aedasid ja vantsimist, mistõttu hakkasime aga kohe minekule asutama. Kõigepealt trammiga Mezhakapile - Metsakalmistule. Lihtsalt keset linna laiutas nii üüratult suur surnuaed - oma kolm korda suurem kui näiteks loomaaed, et seda tuli oma silmaga kaema minna. Ja surnuaed oli muidugi minemist väärt. Lisaks oma suurusele ja ilule oli ta täis pompöösseid kujusid - mälestusmärke, igatahes hakkas selgeks saama, et riialaste iseloomus peitub mingi omaette tahk, mida poleks oodanudki. Mingi ürgpatriootlik - suurusejanune... aga võibolla on see pärandus vene aegadest, kes teab.
Läbi Mezhaparksi ja Mezhaparksi linnajao astusime siis loomaaia poole ja see oli ikka tõeline mets. Uskumatu, et selline laiutab pealinnas, suures linnas. Aga noh, suuri mastaape arvesse võttes, eks peab siis metski suur olema. Ja majad olid seal totaalrikkurite omad, sellised lossid, üks teisest uhkem.
Loomaaed oli sarnaselt botaanikaaiaga pandud väga väiksele territooriumile ja oli ülimalt liigirohke. Ja kui ilusad puurid! Nagu Korkeasaari loomaaias Helsinkis. Kui looma polnud sees, imetlesid lihtsalt puuri inetrjööri ... mitte nagu Tallinna loomaaias. Tallinlased, võtke õppust! Huu, ja 10 cm-sed prussakad, appi.
Siis sai vahepeal sõita veel trammi ja bussiga - linnatransport on Riias küll megaodav, eriti muude teenuste-kaupadega võrreldes. 20 santiimi üks pilet - sõida või terve päev maha. Aga seekordne sõit viis meid ETNOGRAAFIAMUUSEUMI. Kas te olete sellest varem kuulnud, et Riias selline oleks? Mina ka polnud. Ja ometi oli see konkurentsitult kõige väärtuslikum, kõige mastaapsem, kõige omapärasem asi, mis Riias üldse on, isegi vanalinna arvesse võttes. Läti taluarhitektuur, puukirikud, tuuleveskid, alates 16. saj kuni 20.-ni. Kõik üle Läti kokku veetud, üles vuntsitud... täitsa uskumatu. Iga talukompleksi juures viimase peale korda tehtud aiad lilledega, tädid treppidel sokki kudumas; nii ilus park, kus see kõik asus. Ma poleks eales arvanud, et midagi sellist üldse saab olemas olla. Sellises kohas ma töötaks küll suurima heameelega, isegi mitte-erialasel tööl ja santiimide eest, ausõna, nii mulle küll praegu tundub. Igatahes polnud see mitte erghetk, vaid erg-3-tundi. Täiega.
Siis sõitsime bussiga linna poole ja jalutasime kolm kilomeetrit põhja poolt vanalinna. Ikka needsamad ilusad majad, ilma lõputa.
Nüüd oli küll väsimus. Koju, bossa-nova kontsert ja siis magama.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar