Mida peaksin mina teadma isadepäevast? Vist mitte midagi, peale ähmaste mälestuste ammusest lapsepõlvest. Kuid eilne isadepäevajutlus, Einike Pilli suust, oli parimaid jutlusi, mida ma ealeski kuulnud olen, isegi pärast Toomas Pauli, Jaan Lattikut ja Osvald Tärki.
Ei midagi üleliia, kõik selge ja struktureeritud, ometi mitte tundeid kaine mõistuse kütkeisse aheldav, puhas sõnajõgi, mõtteid lendu laskev, arukas ja südamlik, kõike ühekorraga.
Einike rääkis kuulsast Kadunud Poja loost ning eks ikka tema tagasitulekust ja ootava Isa avali kätest.
Mina hakkasin mõtlema lahkumistele oma elus. Jah, lahkumisi tuleb meil kõigil üle elada, mõned neist on jäädavad ja mõned ajutised. Suuresti on see meie oma teha vist, kumb siis õieti. Mulle tundub, et enamik lahkumisi, mida mina läbi olen teinud, on kujunenud pigem lõplikeks. Miks? Eks ikka enese hoiaku pärast. Võimalik on lahku minna nii, et annad teisele igal võimalusel märku - Sinu jaoks on minu elus alati koht olemas, kui oled oma käigud käinud, tule tagasi, tule kasvõi korraks vaatama, kuidas mul läheb. On aga ka võimalik oma haavade varjamiseks teha pähe graniidist nägu, keerata selg ja nutta oma nutud öösel salaja patja, salaja igatseda telefonikõnet või e-maili või mingitki meenutust, et tagasitulekut võib vähemasti loota. Närida sõrmeküüsi, kuid oma totras uhkuses hoida end vähimastki püüdest taasluua kontakti - kui temal pole mind vaja, siis pole minul teda ka.
Ja nii võin siis olla kas võõramaa sigade söögianuma ääres või üksinda tühjas palees - ikka keelavad taaskohtumist enese uhkuse silmade läbi lõpuni ärapõletatud sillad - kas ise tagasi jõuda või lasta teisel tulla...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar