Kultusraamat

Pean häbiga tunnistama, et kuni siiamaani polnud ma lugenud mitte ainsatki Paolo Coelho raamatut, kuigi kisa-kära selle autori ja tema raamatute ümber on isegi Eestis juba mõnedki head ajad kestnud. No lihtsalt pole kätte juhtunud, näed.

Mõni päev tagasi helistas mulle Ave ja küsis, et mis ma Coelhost arvan ja siis ma häbiga tunnistasin, et pole teda mitte lugenud ja ei tea arvata head ega halba, kuid nii palju kui ma erinevate inimeste arvamusi olen kuulnud, nad kas ülistavad või siis jälle põlastavad Coelho raamatuid. Külmaks ei paista see kirjanik küll kedagi jätvat. Selle peale teatas Ave, et ta oli mulle kingituseks Alkeemiku ostnud, lihtsalt lambist. Armasta siis või vihka...

Seda raamatut lugedes selgus taas, kui oluliseks võib kujuneda see, millisel kohal sa raamatu pooleli jätad. Näiteks esimesel päeval lugesin ma täpselt nii kaua, et kõik ideed, mis harjumata kombel polnudki teksti sügavustesse peidetud, vaid suhteliselt avalikud ja kättesaadavad, tekitasid suisa karjumaajavat protesti ja iga mõne lehekülje järel tuli võtta mõttepaus ja vaielda kirjutatud ridadega - olgu nad niitahes ilusad näha ja mõelda kui võimalik, midagi oleks justkui kriipinud...

Hea raamatu tunnus, kas pole?

Igatahes, natuke oli mul tunne, et ma pole religioossete süsteemide tundmises nii haritud, kui peaks, et sellest raamatust saada kätte kõike, mis seal niit avali välja pakutud on. Lisaks Piibli ja Koraani tundmisele nõuab see raamat ilmsesti ka kõikvõimalike budistlike ja hinduistlike ja ei-tea-veel-mis-istlike mõistu- ja tarkusjuttude tundmist.

Siiski, siiski, juba esimestelt lehekülgedelt kumav Karjase-motiiv peategelasest poisis Santiagos, tuli tuttav ette küll ja kui poiss kohtas kõike teadvat omal väitel Salemist pärit kuningat, kes talt lammastest kümnist nõudis, ei tulnudki üllatusena, et kuningas kandis nime Melkisedek. Rääkimata sellest, et saatuselt nõu pärimiseks antavate kivikeste nimed olid - oh üllatust-üllatust - Uurim ja Tummim.

Kuid narratiivid Koraanist ja budismist jäid küll mõnedki ilmselt kättesaamatuks.

Melkidsedeki suust aga pärineb ilmselt üks selle raamatu kandvatest ideedest: kui keegi on ära tunnetanud oma saatuse (kutsumuse?), siis kogu Universum koondab oma jõud, et kutsutut aidata.
Hm. Tundub kergelt hereetiline, aga... kui nüüd mõelda kristlikust vaatepunktist, siis... siis on ju nii, et kui me pühendame oma elu sellele Ühele Ainsale sihile, siis küllap Jumal teeb ju seda, mida Ta tõotanud on - Ta aitab ja viib eesmärgile. Küsimus on, mis on see Üks Siht? Ahaa, ütleb ilmselt kõrvalseisja, mida neil kristlastel ikka muud tahta, kui et paradiisi saada.
Ei. Ei. See EI OLE kristlase elu eesmärk. Paradiis on meile nähtamatu, meile arusaamatus igavikus loodetavasti avanev ideaalelu, millest meil maapeal pole aimugi, mõned nägemuse saanud Patmose saarele asumisele saadetud tegelased ehk välja arvatud. Meile pole vaja seda tasu. Meie eesmärk on järgida seda, kes oli vägagi nähtav, nähtamatu Jumala maapealne "seletus", Jeesus Kristus. Tema armastust ja hoolt järgida, kogu südamega end Temale usaldada, tunnistada, et Tema on meie pilet tõelisse ellu - see on meie elu saatus. Ning ma usun, et sel juhul teeb Jumal kõik, et meid selles aidata, isegi kui vahepeal tuleb täita vaese klaasipuhastaja rolli frustreerunud kristallipoe omaniku poeuberikus.

Esimese päeva lõpetas mõistujutt kuninga noorukesest pojast, kes läks õnne otsima riigi kõige targema mehe juurde. Kui ta kohale jõudis, oli targal pealtnäha palju tegemist, nii saatis ta poisi omal käel palee avarusi uurima, andes aga kaasa supilusika ja selle sees õli ning karmi hoiatuse, et ükski tilk sellest õlist maha kukkuda ei tohi. Poiss käis palees ringi, kuid suurest hirmust vahtis ta ainult oma lusikat ning ei näinud midagi. Väga hea, mõtlen mina, nüüd ütleb tark talle, et nii kaua kuni sa oma väiklast murede ja kinnisideedega supilusikat jõllitad, pole sul võimalustki saada osa ilusast, mis su ümber on, sest sa lihtsalt ei näe seda. Võta näpust, tark saatis poisi veelkord paleesse tuuri tegema, seekord soovitades, et poiss vaataks siiski vaatamisväärsusi. Tuleb poiss tagasi, vaimustus näol, pajatab, mida ta näinud on ja tark küsib supilusika järele. No muidugi on supilusikast õlist tühi. Ahaa, nüüd siis tark ütleb, et pead unustama need väikesed asjad, mis sinu elu supilusikas on - ja näed, siis saadki nautida suurt ja ilusat. Võta näpust, vol2. Tark ütleb hoopiski: õnn on see, kui käid ringi võrratus palees, vaadates kõike ilusat ja ometi kaotamata ainsatki tilka õlist oma supilusikas.
No kuulge, see kõlab nagu säästueelarve!!!! Tundub nagu oleks puhteestlaslik alalhoidlikkus end sellesse juttu sisse poetanud. Et saaks üht ja ei kaotaks teist. Igast natuke midagi. Asi ju selles ongi, et siis ei saa tegelikult ei ühest ega teisest! See on nagu lugu kristlasest, kes lisaks sellele, et ta Kristust oma pattude lunastajana tunnistab, üritab igal päeval natukese neist pattudest ka ise ära lunastada, oma parema äranägemise kohaselt. Oma õlekõrtele lootmine - kas mitte see just ei varja meie eest vaadet tõelisele ilule?

Sedamoodi siis lõppes see esimene päev.

Ja teise päeva praktiliselt esimene mõte keeras kõik mu seisukohad sellest raamatust pea peale. Poiss Santiago on avastanud oma saatuse või kutsumuse leida üles aare Egiptuse püramiidides. Selleks müüb ta maha oma lambakarja ja sõidab Aafrikasse, kus ta kohe sadamalinnas loomulikult purupaljaks varastatakse. Nii seisab ta öö hakul tühjaksjäänud turuplatsi ääres, pisarad jooksevad silmist ning ta mõlgutab loobumismõtteid. Kuid isegi loobumiseks pole tal raha. Kuid siis meenutab ta Melkisedeki jutte, küsib nõu Uurimilt ja Tummimilt, kuid lõpeks on ta ise see, kes jõuab järeldusele: siin vaikse ja mahajäetud öise turuplatsi ääres seistes on mul kaks võimalust: ma kas tunnistan end õnnetuks läbikukkunud paljaksröövitud ohvriks või lähen edasi teadmisega, et ma olen teel oma elu eesmärgile, aarde leidmisele, ja kõik, mis vahepeal juhtub, on lihtsalt protsess selle sihi suunas.

Nii on meil iga päev valikud. Sageli me kukume läbi nii ühest kui teisest asjast, kuid lisaks ohvri ja kannatanu rollile on alati võimalus valida see teine. Sest esimene ei tee mitte kedagi õnnelikumaks, teine aga võib inspireerida lootusetumaidki kujusid nagu elus pettunud kristallimüüja, kelle äri poisi tema juures viibides õitses nii nagu ei kunagi varem.

Ja nüüd on siis jälle paus, et oodata, mida toovad järgmised leheküljed Coelhot.

Ja siiski, siiski on vahe, kas paralleele tõmbab Lewis oma Narnia lugudes või siis Coelho.