Jõulukingiaeg ja Bermuda kolmnurk elutoas

2009 aasta pidi olema hea numbriga aasta. See väide jäi ema suust kõlama ka pärast seda, kui me Elkuga olime ette ladunud igasugused lemmikaastad ja numbrid ja väited, miks need aastad tunduvalt paremad on. Ei, 2009 on minu lugupeetava ema lemmiknumbrikombinatsiooniga aasta ja jäägugi see lugu nii. Võibolla tõotab see midagi head, näiteks et me saamegi hakkama, majanduslanguse ja vabadussamba ja muu taolisega. Seda ju presidendihärra meile südamele pani, et me mingil juhul alla ei annaks. Eks siis saame hakkama.

Jõuluaeg AD 2008 on olnud täielik vastand eelmisele. Tuleb meelde, kuidas ma siis halisesin ajakao, keskendumisraskuste ja mille üle kõik veel. Rohkem kui sel advendi- ning jõuluajal mul küll kunagi aega pole olnud. Ma peaaegu et laisklesin selle aja maha. Tundub mulle. Mitte et ma seda meelega teinud oleksin. Ja tegelikult, kui nüüd meelde tuletada, siis tegelesin ma ikka umbes sama paljude asjadega nagu alati. Ehk mitte nii südamest?

Mingid asjad hakkavad lõppema. Hakkavad lõppema elus ja hakkavad lõppema unistustes, mõtetes ja südames. Olen veel kohal, kuid seesmiselt lahti lasknud, eemale kasvanud, ära igatsenud, mõttetust adunud, äreminekuga leppinud. Meenub Vahur Kersna "Helenduvad olendid". Kas keegi märkas, et tahes või tahtmatult, iga intervjuu üks oluline teema, olgu siis alguse- või lõppakordina, oli oma kutsumuse äratundmine ja selle järgimine. Kutsumus aga pole ilmtingimata seotud kindlate paikade ja sarnaste situatsioonidega. Ei saa öelda, et ainult siin ja seda tehes käin oma tahetud ja valitud rada. Valikud jäävad tõeseks ka väliselt vastavat hüljates. Ükskõik kui õige oleks väline, kui sees on rahutus ja üha kindlam teadmine enese kasutusest sellisel viisil ja vormis, tuleb viis ja vorm maha jätta ja vaadata, mis saab edasi.

Jõuluaeg 2008 kinkis mulle aega ja ajatust, rahutust ja rahustust ja teekannu. Olen võrdselt rahul kõigi eelpoolmainitutega.

Ning aastavahetus sugulastega kinkis meie korterisse Bermuda kolmnurga ja müstilised juhtumid. Vanaema müts transformeerus ema pintsakuks, kuid massi jäävuse seaduse kohaselt olid selle varrukad liiga lühikesed ja ta oli liiga kitsas. Pärast Lõhmuste lahkumist valitses meie majas suurem otsimismeeleolu kui kunagi varem. Otsisime mütse ja salle, kinnast ja sukki, kammi ja pintsakut ja mõned neist asjust jäidki kadunuks. Nagu hakkab kadunuks jääma ka igasugune mõte neist ridadest.

Saagu sellest siis üks hea aasta.