Õpilase kombel

...Ta äratab igal hommikul, Ta äratab mu kõrva, et ma kuuleksin õpilaste kombel...
(Js 50:4b)

Elu on täis kõikvõimalikke ilusamaid ja inetumaid, rõõmsamaid ja kurvemaid, huvitavaid ja vaikseid perioode. Vahel tundub, et kuude viisi, hommikute viisi, unenägude viisi on teema ikka sama, on siht ikka sama, on ülesannegi sama.

Minu elus on praegu õpilase periood. Alates eelmise aasta novembrist olen ma õppinud terve hulga asju, millest poleks osanud arvatagi, et need võiks selgeks saada. Või et need peaks. Ilmselt üks küsimus eile tõi mu üldse mõttele, et miks ma peaksin seda kõike tegema. Seda kõike õppima? Kas on üldse tarvis kõikmõeldavaid asju ise teha üritada, kui ümbruskond on täis andekamaid ja vilunumaid spetsialiste, kes kõik ludinal ära teeksid. Ei, ilmselt ei olegi vaja. Paljugi asju võib õppida teoreetiliselt, raamatust, saada mõneti targemakski, kui need, kes peadpidi tegevuses nii sees, et SEE võib saada ämbriks peas, mis segab juhendavate signaalide vastuvõttu. Kuid ometi, kui hea on see tunne, kui lisaks teoreetilistele teadmistele äkki avastad ka praktika maailma, leiad, et kõik on sootuks keerulisem kui teoorias tundus, et küsimused, millele esmajoones vastata, erinevad teoreetilistest küsimustest kui öö ja päev. Läbi elada asju on kordades põnevam, kui läbi lugeda. Kes võiks arvata, et viimase kahe kuu jooksul on mulle õpetatud asju roti mikrodialüüsimisest poola modernismini, millimeetri suurusjärgus torude sobitamisest sondiks kuni teismeliste poisteprobleemide lahendamiseni, roti aju 20 mikromeetristeks slaidideks lõikamisest kuni eetiliselt korrektse koerte ümarussidest vabastamise projekti kirjutamiseni? Ja veel ja veel ja veel...

Kes on need, kes viitsivad? Oleks ju hulga lihtsam öelda, et kebi minema, palju sa veel teha tahad, mul pole aega sind kõigis "huvitavates" asjades valgustada... ja ometi nad on viitsinud, nad on kannatanud ära mu naiivsed rõõmuhõisked asjade üle, mis neile tunduvad primitiivsed, mu asjatundmatud naljad ja kommentaarid, mu kirjad, mis õieti millestki mõistlikust ei räägi... või vahel ka lihtsalt esialgu lakke passiva passiivsuse, mis ei viitsi uut teadmist ühtegi sahtlisoppi poetada, kuni ühel hetkel nagu pilved päikese eest poetuvad ja kõik see väärtuslik, mis jutus sisaldus lõpuks ometi mõnda mälulaekasse vaieldamatu tõsikindlusega pärale jõuab.

Milline kummaline tunne on näha oma eriala spetsialisti, kes võiks nina taeva poole käia ja mind vaid välja naerda, hoopis siiralt naeratamas, kui ma mõne järjekordse ratta avastan, loperguse veel pealekõike. Kuidas võivad nad ometi nii sõbralikult, kindlalt ja järjepidevalt mind juhatada järjest õigemale ja õigemale teele, rõõmule väljatulnud katsetest või imeilusast muusikast.

Tegelikult on see kõik arm, arm nagu Jumala omagi, arm inimestelt. Teenimatu ja imeilus. Aitäh teile, mu armsad õpetajad - Karita, Margus, Katrin, Anton,Liisa, Timo, Kai... ja veel lugematu hulk inimesi.

Olen avastanud, kui pöördumatult kütkestav on imetleda asjatundjat. Kui seisad kõrval ja vaatad, kuidas keegi kindlalt ja leebelt seab asjad õigele järjele, justnagu muuseas poetades kallihinnalisi teadmisi, neid kadestamata, nii loomulikult... Imetleda kedagi siiralt ja jäägitult, see on kõike ilusam tunne, mida ma tean. Ühel hetkel lihtsalt unustad omaenese isekuse ja kahtlasevõitu teadmised ja ihalduse kogu aeg tähelepanu keskpunktis olla, puistud välja oma tavalisest kestast, sulad laiali õhuks ja vaatad ning kuulad, kasvõi lõpmatuseni, kasvõi hetkeni, kui hingaminegi ära unub...

Ja kui siis mõni selline päev jälle läbi on saanud, siis õhtul kokkuvõtet tehes mõtled, et ega olekski kahju, kui see päev jääks viimaseks siinses maapealses eksistentsis.

Mõned teavad täpselt, missugune peaks nägema välja nende pulm, missugused on dekoratsioonid ja milline muusika seal mängima peaks. Aga kes võib kindlalt öelda, et see kunagi juhtub? On üks asi, milleni me kõik palju kindlamini jõuame, see on surm. Ja mina tean küll, mis lugu minu matustel mängima peaks. See