Õige tunneb ära

Kui palju tunde, päevigi vist suisa,
kui palju mõtteid, mõeldamatust,
kui palju ütteid, öeldamatust,
kord kaalutletud või ka uisapäisa,

kui palju rõõmustatud, palju neetud,
kui palju kurdetud ja kiidetud
ja palju jagatud ja liidetud,
end targaks ja siis jälle lolliks peetud,

Sind nähes punastatud, selga keeratud,
kord hüüatatud, sagedasti vakatatud,
end unustajaks kuulatajaks nakatatud,
kord alistutud, kord ka vastu üüratud,

kord jonnipunni etendatud visalt,
kord jälle kummardatud maani,
nii palju läbikäidud kaerajaani
nii naerda kui ka nutta mõni pisar.

Sa oled nagu igapäine õhusõõm,
siis jälle nagu haruldane ilmaime,
kord kauge, kord ka ligidane,
külm igikelts, kuum tulelõõm.

Kord ootan Sind, kord peidan silmad,
kui avan ukse - siis Sa just ei tule,
Sa iial rääkima ei vaevu arutule,
mis märke järgivad Su imeilmad

ja kes Sa oled - vaenlane või tuttav,
kas poolt või vastu, erapoolik,
sangviin-, koleer- või melanhoolik
või - hereetiliselt pakutud, et - poolik...