Jututuju

Võeh, on ikka hirmus küll, kui aeg-ajalt selgub, milline totaalne diletant ma ühes ja teises ja kolmandaski olen. No võtame näiteks teoloogia - teatasin korra uhkusega, et ma nüüd hakkan ka teoloogiks, et mul on kogunisti sari Sõna Seletus ja nüüd ma muudkui loen ja saan targaks... no muidugi ütles esimene päris teoloog mulle, et see sari on üks paras nurgataguse teoloogia ja sooolapuhumine... küllap ta siis on, peab ju spetsialiste usaldama. Siiski loodan, et neid raamatuid lugedes midagi Jumal ikka mulle õpetada saab.

Nojah, aga näituseks õigetest teoloogidest ei tea ma ka ju midagi. Paulus? Küllap. Aga eile sain natukene tuttavaks Karl Barthiga - lugedes Elmar Salumaa (ahhaa, õigus, ühte eesti teoloogi tean ka järelikult, suisa suurepärane) lühikokkuvõtet tema elust ja vaadetest. Kummaline, et inimene saab tekitada revolutsiooni teoloogias, sedastades õigupoolest midagi nii ilmselgelt - Jumala Sõna on justnimelt Jumala Sõna ja ilmutab Jeesust Kristust, mitte ei ole keerutamine inimese ja TEMA suhte ümber Jumalaga. Kumb on siis olulisem - inimene või Kristus? Kas Jumal käib meie järgi? Või meie Tema järgi? Muidugi on inimese kogemused ja läbielamised kõik õpetuseks, kuid kui keegi kipub oma jutluses rääkima enam endast ja vähem Jeesusest, siis näib ju midagi mäda olevat, kas pole?

Ses suhtes meenutab Barth veidi Paulust - ning veelgi enam meenutab pauluslikku käitumist tema võitlus "aaria kiriku" vastu nii nagu ta võitles valeõpetuste vastu Galaatias või võimuahnitsejate vastu Korintoses - ja nii kui Saksamaa oli sõjas lüüa saanud, astus ta kohe alandatut kaitsma - nii nagu Pauluski Korintose koguduses eksinut. Ja keskme seadmisega Jeesusele ja Temas ilmunud Jumalale, arvamusega, et teoloogia iseeneses ei ole väärtus, kui temast pole praktilist kasu, meenutab Barth paljuski ka Lutherit ja luteri kirikut, liikumist Jeesuse kaudu lihtinimesele lähemale, tema töödele ja vaevadele lähemale, eemale ladinakeelsest arusaamatult akadeemilisest sõnajadast - rahvakeelse, rahvameelse, arusaadavani.

No ja selliseid võrdlusi võib ju oma rõõmuks veelgi otsida. Kui Luther ja Barth ja Paulus olid pigem lihtsad, pigem paganatele suunatud, siis Peetrus (kuigi ka tema sai ilmutuse paganate kohta, seda koguni esimesena) võiks olla katoliku kirik, eks ole ju tema ka paavstide eelkäija ja Jumalariigi võtmehoidja. Peetruse tulises loomus on midagi katoliku elurõõmust, aga ehk ka au- ja varaihast ("Me oleme kõik maha jätnud, mis saab nüüd meile?").

Ja siis oli olemas veel Filippus, kes mulle kõige enam meenutab baptiste, ehk sellepärast, et kõige kuulsamas loos temast ja mustanahalisest kojaülemast on sees kaks baptistidele kõige iseloomulikumat tahku - sõnakesksus (Jesaja siis konkreetsel korral) ja ristimine, selline korralik, üleni vettekastmisega ristimine. Muuhulgas kirjutas Barth ka ristimisest ja luterlastest ning baptistidest ning selgus, et päriselt ei olnud ta nõus kummagagi. Võttes aluseks Piibli - ristimisele järgnes elu Kristuses, kasvamine Tema õpetuse sisse. Tänapäeval ristitakse lapsed ära ja arvatakse, et nüüd ongi kõik korras - nagu mingi paganalik sõnade pealelugemine, mis peab halva silma eest hoidma. Mõneti on see õige - me anname lapse Jumala kätte, näidates sellega, et meie viimselt pole suutelised tema hinge päästma - aga kui me siis pärast ristimist ise enam mitte midagi ei tee, et last kasvatada, siis näib see pigem kombetäitmise kui tõelise usaldusakti moodi välja. Variserid olid ka usinad kombetäitjad, kas pole?

Johannese kohta muidugi õiged teoloogid ütlevad, et evangeeliumi, kirja ja ilmutuse kirjutasid kindlasti kõikvõimalikud muud isikud peale Piiblis nimetatud Johanneste, heal juhul olid need Johannese õpilased, aga halvemal juhul üldse keegi kolmas-neljas, ja lisaks kõigele muule on need kolm kindlasti pärit eri traditsioonidest. OK, mitte nii hullult, aga loomulikult tuleb seda arvestada. Aga kui praegu eirata seda, mida kirjauurimisest teada ja oletada, et sama isik seisab nende kolme taga - noh, siis Ilmutust lugedes võiks panustada kohe mõnele karismaatikule tema nägemuste ja prohveteeringutega. Samas evangeelium ja kirjad on küll hoopis ratsionaalsemast allikast pärit, laiahaardelised, järelemõtlevad, sügavad... nagu mõni oikumeeniaarmastajast anglikaan.... C. S. Lewis, vaat kes. Ka temal oli ju olemas "Narnia lugude" "ilmutusraamat", aga oma olemuselt kutsus ta end siiski ratsionalistiks.

Miks kogu seda mula üldse tarvis on? Ega ehk polegi, aga see on lihtsalt niivõrd huvitav näha, kuidas ajastust ajastusse erinevad kogudused, erinevad mõtlejad ja teoloogid ja kirjanikud, erinevad konfessioonid ja traditsioonid ja koolkonnad üksteist täiendavad, nii nagu ühes tõelises ihus on jalad ja käed ja silmad ja kõrvad ja.... kõik ühtviisi vajalikud ja kõigil oma ülesanne ja võibolla et me ei peagi siin ilmas lõplikult hästi üksteisega läbi saama, sest teisi inimesi ja nende missiooni mõistab lõplikult Jumal ja mitte meie. Eks olegi ju nii nagu Kaja ükskord ütles, et kui meie kirikus jutlustab mustanahaline, siis on hullult äge, aga kui naaberkirikus, siis on valeõpetus.

Kui vahel on tunne, et seisad nagu teelahkmel, ühele poole lähevad head sõbrad ja teisele poole sama head sõbrad ja sina seisad seal õnnetuna, oskamata valida, siis peab vist lihtsalt tõstma pilgu üles ja minema kolmandat teed ja küllap Jumal näeb, et seal, kuhu inimese silm ei ulata, saavad kõik teed jälle kokku.