Sürreaalne ja Irreaalne...

... võiksid olla minu kahe viimase nädalavahetuse nimed. Sest et seda nad tõepoolest olid.

Eelmisesse nädalavahetusse sattus kokku tõepoolest sürreaalne kompott juhtumusi, elamusi, emotsioone. Suurem osa neist paraku negatiivsed. Irreaalne nädalavahetus heastas neist ehk valusama osa, kuid mitte põhimõttelist osa.

Kuid rohkem sellest ei tahakski rääkida. Ja ehk pole õigustki, igatahes mitte enne, kui asjade tõelise olemuse on Jumal ja aeg selgeks teinud. Igatahes lõppes sürreaalne nädalavahetus sellega, et rong, milles sõitsin Tallinnast Tartusse, sõitis Vägeva lähedal pannkoogiks ühe auto ja tema juhi, seisis metsa vahel peaaegu et tunnikese ja pärast seda ootasime veel tunnikese või enam busse, mis meid Vägevalt tagasi Tartusse toimetaks. Sedamoodi.

Ja siis tuli irreaalne nädalavahetus. Siis tuli Lootuse festival Tjah. Ei, seda pole võimalik kirjeldada. Kas üldse keegi siin Eestis saab aru, mis toimus neil õhtutel... kes seda teaks. Tuled õhtul pool tundi enne ürituse algust koos 500-liikmelise kooriga lavale ja näed, kuidas Saku Suurhall on juba 70% täis ja inimesi muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb.... ja jääbki tulema.

Need proovid... kuidas iga viimane heli sai viimase peale timmitud, saali, dirigendile, koori. Kuidas Lehari ja Merle ja Marika õhtu-õhtult üha armsamaks läksid, kuni Merle eile meid tänades lihtsalt nutma hakkas.

Kuidas kõlasid ürituse avahelid ja siis imevaikne viiulite tremolo ja siis... "Kuningas...." üks inimene tõuseb, siis on neid juba 10, siis 100, siis 1000, terve hall tõuseb ja kuulab neid võimsaid sõnu, seda imelist seadet. Ja kes vaatab dirigenti, näeb, kuidas ta iga pisimat helindit, sõnavärelust sellest oma olemusega läbi elab, sellesse sulab, sellest vaimustub ja oma vaimustuse ka koorile ning orkestrile edasi kannab.

Olla ühel laval Franklin Grahami, Huntley Browni, Dennis Agajaniani, Michael W Smithiga...

Ei, see polnud põhiline. Inimesed kaovad. Isegi MW Smith.

Üks jääb.

Ja Teda me tol nädalavahetusel ehk kuulutasime. Üheskoos oma nõrkusest ja taevasest tugevusest.

Kahju neist, kes ilma jäid.