Kiiratused

Seda ütles vist keegi laulupeo dirigentidest, äkki isegi kunstiline juht Soots ise laulu- ja tantsupeo raamatus, et suurtel ja meeltliigutavatel ja emotsionaalsetel üritustel võib see kõige-kõigem hetk, see mis määrab tunde kogu toimuvast, saabuda äkitsi, ootamatult ja olla selle üritusega võibolla ehk naeruväärseltki vähe seotud. Mõni ootuskübe või heiastuv pilt möödakihutava auto tahavaatepeeglis või kellegi naerurõkatus või midagi samalaadset. Selle suve kahe suursündmuse - Lootuse festivali ning laulupeo puhul on minul küll täpselt selline lugu. Jah, oli võimas Lootuse festivalil avaloona "Majesty't" laulda või laululaval 10% oma rahvast vastu vaadata, aga need olid lihtsalt kohustuslikud hetked, mis nii ehk nii tuli läbi elada. Aga oli ka hetki, mis tulid ise, ainult mulle ja tegid elamustest Elamuse.

Lootuse festivalil oli selleks reedese teenistuse ootus. See moment, kui me, ärevuskild hinges, ühendkooriga lavale kõndisime, ärevalt ümber nurga piiludes, et millal juba saali nägema hakkab ja kui mitu inimest seal siis on.... ja kui siis saal oma täies hiilguses avanes, ei 100, ega 500, vaid juba tuhandeid inimesi POOL tundi enne programmi algust täis... ja neid muukui tuli ja tuli ja tuli, siis tõusis küll klomp kurku - jah, legend "suurest Lootuse festivalist" ja "väikesest Saku Suurhallist" sai sellega tõeks ja teoks.

Ja laulupeol.... oli muidugi tooniandvaks meelehoidjaks meie saksa sõpruskoor. Nende näoilmed ja nende üllatus, rõõmustused ja kohkumus, millisele üritusele nad ikkagi sattunud on. Aga kõige-kõigem... see oli ikka siis, kui Martakene pühapäeval otsustas, et tahab minu, Pia ja Avega mööda Lauluväljakut ringi kõndida ja Anna siis arvas, et ta võib pärast meiega ka üles lavale tulla... ja kuidas ma siis pabistasin, et äkki ta minestab ära või ei kannata välja seda trügimist.... ja selgus, et kannatas küll ja veel kui hästi... ja kui siis tuli see "Mesipuu" lugu ja kõik võtsid käest kinni ja Marta mu selja taga laulis nii ilusti selge ja kauni häälega... võibolla see ongi see laulupeo Tunne ja võibolla, et see oli ainult minu enda oma, Jumalast kingitud imeline hetk.
Muide, laulupeo hakatusel saabus Laulukaare kõrvale ühe puu peale mesilassülem... lendasid mesipuu poole, noh.

Ja kogu muu suvi on kuidagi... läinud, vahepeal Tallinnas, vahepeal Rakveres, vahepeal Tartus... nagu teeks midagi ja nagu ei teeks ka. Kolimise ootus.

Vahepeal lugesin Peetruse kirju ja seal on see koht, et tuleb inimesi, kes ütlevad, et maailma lõppu ei tulegi ja kõik on esiisadest, kellele tõotused anti, saati jäänud samaks. Ilmalõpu, armagedoni ja kohtu ootus on sünnitanud igasugu vaidlusi, arusaamatusi ja prohvetikuulutusi, tõepoolest. Aga täpset aega ja tundi ju ei teadvat isegi Jeesus, nii Ta ütles. Vahel mulle tundub, et see kõik ei olegi mingit viisi ajaga seotud, see maailma lõpp. Et pole oluline, kas see tuleb 100 või 100 000 või 1 aasta pärast või homme. On ju öeldud, et Jumala jaoks pole aega ja ka see võrdlus, et tuhat aastat kui üks päev ja vastupidi on vaid inimlik. Ma usun, et maailma lõpp on pigemini seotud inimeste hulga ja nende tegudega, usklike arvu ja nende osakaalu ja meelsusega. Kui see arv saab täis, siis on lõpp, olgu siis ülehomme või miljardi aasta pärast - ja Jumala jaoks võib see kõik olla sama. Mul on tunne (kas mitte C. S Lewis ei kasutanud mingit sarnast võrdlust?), et Jumala ees on ajad ja ajastud lahti rullitud nagu vaip, kõik inimesed ja nende saatused seal peal. Siis oleks ju küsimus predestinatsioonist samuti mõttetu, sest see eeldab siiski aja mõistet, aga kui kõik on korraga, samal n-mõõtmelisel pinnal, siis mis mõttes predestinatsioon?

Põnev.