Tulge lähme tantsupeole...

... tulge lähme laulupeole ka.

Et siis nüüd on see aeg käes, et võtta oma seitse asja ja startida pealinna poole, ühes tuhandete teiste kergjalgsete-hõbekõrilistega.

Laulupeoga tuleb meelde mitmeid meenekilde siit-sealt, kaootilisi ja kokkuvõttes siiski ootusmeeleolu tekitavaid.

Kõigepealt siis meie armsa Pauluse koori kannatusterada laulupeole, mis algas õpetaja mõningase vastuseisuga ja kulmineerus mitte just kõige paremas ettelaulmises - mis sellest, et kohe esimesel ettelaulmise-korral, kus mitte ükski teine koor meie prooviseltskonna ligi 1000-pealisest karjast rohkem esineda ei soovinud. Aga see pole miski vabandus. Mingi ime läbi me siiski sinna laulupeole saime - nojah, praakekäärid töötasid vist usinamini küll tantsijate seas.

Vaidlused, seda ja teist kanti - sellest, mida panna selga, sellest, millal teha proovi, sellest, mis siis õpetaja seisukohast arvata. Vaidlused, vaidlused, vaidlused, õnneks siiski üle kõige augustiinlik "tähtsaimas asjades üksmeel, üle kõige armastus". Vaidlused vaieldud, nüüd võib minna kergema südamega, kuigi kõik lahendused just igaüht õnnelikuks ei tee. Aga mina küll ei usu, et riietuse valik või ööbimiskoht või midagi veel sellist üht tõelist laulurõõmu ära võtta suudaks.

Meie kallis saksa sõpruskoor, mis koosneb täielikult sakslastest, palun tähele panna, mitte keegi neist eesti filoloog ei ole, kvalifitseerus lisaks segakooridele ka valikkooridesse. No täitsa pael. Meie koor valikkoori lauludeni ei jõudnudki, kuigi esialgu suure suuga registreerisime end ka sinna. Peab ütlema, et Brelingeni koori sellise saavutuse peale ei saa isegi mitte kade olla, vaid lihtsalt siiralt vaimustuda, kuidas üks koor sedamoodi suudab ja TAHAB. Au meistritele!

See saab olema minu esimene laulupidu (sic!). Olen pidanud kaks korda erinevate kooridega laulupeole minema, üks koor läks enne ettelaulmist lahku ja teisel korral oli vaja vist kuhugi klaverdama sõita (nüüd ma küll enam sellist valikut ei teeks, ma arvan). Ja selleaastase Tartu laulupeo ajaks suutsin ma haigeks jääda. Kas nüüd siis tõesti?

Kahju, et suve suursündmused: Lootuse festival ja laulupidu, just sellises järjestuses on. Midagi pole teha, prioriteedid on minu jaoks just sedapidi paigas, et see esimene üritus mulle siiski olulisem tundub. Võiks ju olla, et sündmused kulgevad kulminatsiooni poole. Aga samas - kust ma tean, mis seal laulupeol kõik veel sündida võib.

Kroonlinnas tehtavat ikka ekskursioone Lydia Koidula kodu juurde, kus nüüd elavad teised inimesed. Kohale jõudnud, oleks ju ilus ja sümboolne midagi laulda ka. Ja mida sa ikka laulad, kui seda, et "Sind surmani küll tahan ma kalliks pidada..." Kord ühel järjekordselt ekskursioonil Koidula maja ees olla selle laulu ajal maja ülemine aken lahti läinud ja lauljatele pähe läigatatud pangetäis vett. Nojah, sellel majaelanikul sai vist siiber juba umbes viiesajandat korda kuulamast sedasama rohkem ehk vähem kassikoorset eesti koorimuusika pärli. Mis liig, see liig.

Aga lähme siis tantsima-laulma ja loodame, et sealt ülevalt korrustelt meile väga palju vett alla ei saadeta.