Rindeuudised

Sedamoodi seis siis:
esmaspäeval tundus, et kõige kohutavam polegi,
teisipäeval enam hullemaks minna ei saanud (sest plaanitu asemel tuuritasime mööda poode ja ostsime külmkappe - aga tegelikult lõppes kõik siiski kasulikult ja positiivselt, vähemasti külmkappide poolelt),
kolmapäevaks tundus hirmus palju pakkimist jäävat, kuid tegelikult ei jäänudki ja ma jõudsin juba kell 19 koju,
neljapäeval, ehk siis täna, veetsime esimese täispika tööpäeva uues keemiahoones, kõik on segamini, arusaamist veel päriselt pole, kuid loominguline puslemäng ratastel uste ning sahtlitega kappidega oli päris tore.

Poleks iial arvanud, et see asi kuidagi nii meelihõlmav on.

Vana keemiahoone on tühja- ja tolmusevõitu, labor on üksiklane ja sentimentaalsus, see vanainimeste tõbi (sorry, Olga), kipub vägisi kallale, ühes klombiga kurgus, pisaratega silmas ja nii edasi.

8 aastat, mis on olnud ilusad ja koledad, suurepärased ja läbikukkunud, naerused ja nutused - kõik diapasoonid katab see peaaegu kümnendivanune minevik ära.

Vähemasti on üks kindel töö, mis mind uues majas ootamas, siis kui asjad paigas ja töös, aga millal see aeg veel jõuab... eks siis niikaua on mahti sentimentaalne olla. Ja siis läheb elu edasi, nii nagu ta alati läinud on.