Teel ja teeta

Tuleb vist tunnistada, et viimane kord kui ma mõistlikul viisil kuud ja nädalat vaatasin, oli parasjagu käsil novembri keskpaik. Ja siin me siis nüüd oleme, mõned jonnaka järjekindlusega aastat väljendades viisil 20010. Nojah, kümnendi jagu ju saadud seda kahte nulli kirjutada ja nüüd siis äkki enam mitte. Katsu sa oma striatumile see selgeks teha.

Aga jah, neis pooleteises kuus on füüsiliselt õieti olnud vaid kaks suurt ja möödapääsmatut ja ehk ka möödatahtmatut - ja ilmselt ka väljalaskmatut - keskkonda, mis aja nii märkamatult uude aastasse järanud on, et üle jääb vaid üllatuda. Üks neist on biomeedikumi all asuv kelder ühes oma 150 valgesse karvakasukasse riietatud printsiga, kes mainitud ajavahemiku jooksul küll käitusid nagu viimased sead, aga mis seal ikka. Ja teine siis see teatav Nelgi tänavas asuv maja, milles elamise kergkeerulisusele on parasjagu võimatu pihta saada, kuid kus mõningasi õhtuid tasub meenutada ka aastate pärast. Ja kümnete pärast.

Võibolla siin sain lõplikult aru sellest, et inimese suurus ei tule välja mitte lampide rambivalguses, mitte igapäevase häälena raadios ja tuntusena massides, vaid selles, kuidas sa tuled koju töölt, mis ei tunnista ei õhtust aega, ei nädalavahetust, ei jõululaupäeva, esimest ega teist jõulupüha, aastavahetust, ülestõusmispühi, suvevaheaega ega mitte midagi muudki taolist, tuled koju, nägu naerul, kümme põnevat mõtet varrukas, soe Selverist ostetud leib kilekotis ja teatad, et täna tuleb üks tüdrukute õhtu maha pidada ja filmgi juba selleks varutud. Kuidas on võimalik selliseks saada? Olla? Hoolimata sellest, et iks tuhat muud inimest, kel on tööajad, nädalavahetused, pühad ja suvepuhkus, võivad suvalisel hetkel valida telefonil 7 488 458 ja teatada, et see laul oli täitsa mööda, see saade kajastas valeõpetust ja üldse, teie raadio on amatöörlik, küündimatu, liiga kunstiline, liiga vähe muusikasaateid, liiga palju muusikasaateid, liiga palju noortesaateid, liiga vähe noortesaateid, halb keelekasutus, halb saatejuhtide kooslus, halb päeva-, nädala-, kuu-, muusika-, sõna-, teema-, misiganesvalik..... appi.

Hakkas kergem jah. Eriti võiks ma seda üllitist nüüd lugeda, kui ise vabariigi, ajalehtede toimetajate, poemüüjate või kellega/millega iganes irisen. Ehh, kuidas mulle see ei imponeeri, nurisemine nimelt, aga mida vanemaks saan, seda enam ka enda küljes seda armsat omadust märkan.

Uus aasta. Eks see too mõndagi, kuid ka ise tuleb tuua ja anda. Üks Stotti mõte siinkohal, mis tänasest raamatulugemise-päevast väga valus tundus: Me laulame küll "Oh anna tuhat keelt Sa mulle ja tuhatkordseks tee mu suu..." aga ise oleme selle ainsa keele ja suugagi vakka just siis kui rääkima peaks. Ja teisalt, kui selle korra lahti teeme, siis parem mitte tuhandekordistada seda, mis sealt välja tuleb.

Läheme ja kõnnime siis edasi mööda uue aasta teid. Huvitav see, et teed on küll olemas, aga veel ei tea, kuhu nad lõpuks viivad. Hea on, kui see teadmatus ei too mitte hirmu, vaid hoopiski ootust. Isegi kui asjad ei lähe nii nagu neil kombeks minna.