Palmioksad ja Neljapäev

Kummalisel kombel on sel aastal kirikupühad mind äärmiselt pildilisel ja sümbolistlikul kombel kõnetada otsustanud. Võibolla sellepärast, et verbaalse jaoks poleks läinud veerandaasta jooksul mahti, initsiatiivi ja sügavust jätkunud.

Jah, mööda on saanud järjekordne traditsiooniliselt kiire javerts (jaanuar-veebruar-märts), nii nagu see klassikaliselt ikka olema kipub. Samas võib olla õnnelik kogemuste üle, sest muidu oleks ma veebruarikuus küll ära ehmunud, et kas nüüd hakkabki nii olema ja kui kaua sedasi vastu peetakse. Ometi, näed, saab küll vastu peetud. Veider, et kõik need sedamoodi ajad kipuvad Suurel Nädalal lõppema. Veel midagi sümboolset?

Ma arvan, et olen selle veerandiku aasta jooksul õppinud palju asju. Õppinud inimestest ja inimestelt ja inimeste kiuste. Saanud rõõmsaid, naljakaid, kurbi, mõtlikuks tegevaid elamusi - küll kontsertidelt, küll teatrist, küll kinost - ja taevas tule appi, millal seda kõike veel jõutud teha on? Küllap tänu inimestele, kes viitsivad kaasa tulla ja kes vahest ehk isegi suudavad veel katalüsaatoriteks olla, et midagi kogeda. Aga mis kõige tähtsam - järjest enam veendun, et pole olemas asja siin ilmas, millest ei saaks Jumalat lugeda. Kuitahes nõmedast komöödiast, kuitahes ebamusikaalsest laulust kuitahes harjumatus vormis... ainult kui Tema lubab seda näha. Kimp väikesi imesid ja illuminatsioone igas lumeräitsakas, mustaks tõmbunud hanges, laulusõnas, filmikaadris või näitleja juhuslikus keelevääratuses. Kimp imesid möödaruttavate inimeste silmis, bussi istmetel mikrokosmostest rääkimas või niisama porgandite ja herneste üle jagelemas.

Aga Palmipuudepühast ja Suurest Neljapäevast pidin vist rääkima.

Palmipuudepüha... mida võiks mõelda üks palmioks? Seal ta seisab kindlalt elusa puu küljes, küllalt niiskust, küllalt päikest, küllalt turvaline, et oma elu kenasti lõpuni elada. Ja ometi... ühel päeval on äkki kõik kohad ärevust täis. Möödaruttavad inimesed vestlevad erutatult kellestki Naatsareti Jeesusest, sellest kuidas ta kõik haiged on terveks teinud ja surnudki ellu äratanud. Üha sagedamini on kuulda sõna "Messias". Messias? Kas see, kes istub kõrgel kuldtroonil, paneb Iisraeli rahva maailma üle valitsema ja kõik on kui muinasjutus? Seesama? Seesama sõidab parasjagu, just nii nagu prohvetid ette kuulutasid, eeslisälu seljas Jeerusalemma peasissekäigu poole? Äkki polegi seal puu küljes enam nii hea ja turvaline olla. Äkki tekivad ambitsioonid. Hei, möödaminev inimeseloom, vaata mis kaunis oks ma olen, kui sümmeetriline on mu kuju, kui mahlakas mu roheline värv! Ma olen ikka üks õige aksessuaar maailma valitseja kätte, millega enesele tuult ja rahvale oma tähelepanu lehvitada. Jah-jah, just, murdke mind siit tobeda puu küljest, sest nüüd lähen MINA maailma vallutama...

...päevakuumus aga vallutab üha kõrgemaid tippe. Palmiokstega kaetud teele laskub leitsak. Kas ta üldse tuleb? mõtlen vaevatult... mu sümmeetria ja mahlakus teevad põrgukuumuses tagasikäiku, juba on raske hingata, juba ei mõista enam sihte seada, juba vajun longu ootava inimhinge higises pihus - kuidas TEMA siis mind ometi märkaks kui mind ta ette heidetaks, kuidas veel ülendaks kui ma olen SELLINE?

Siis ta tuleb, eeslisälu seljas nagu lubatud. Hõiskavad rahvahulgad kahel pool teed viskavad üha uusi ja uusi oksi teele. Korraga tõuseb mind hoidva inimese käsi - ja siis ma lendangi. Hetkeks unustan kuuma, unustan kuiva, unustan väsimuse. Justnagu roheline lind lendan läbi õhu otse Messia suunas. Kuid miks ei siruta ta kätt? Miks ei saabu ülendus, mida väärin oma ilu ja sümmeetriaga? Millise ebaelegantse potsatusega maandun labaselt hallil kivisel teel. Ja oleks siis sellest veel vähe! Pilku tõstes näen, kuidas see rumal loom mulle aina läheneb, läheneb, läheneb... ja siis olengi muljutud Messiat kandva sälu kapjade alla. Ei au, ei ülendust, vaid...

... möödas. Mu kuivanud kehast voolab välja viimnegi elus roheline vedelik, segunedes kruusase tee igikuiva tolmuga. Viimase jõuga tõstan pea ja näen, kuidas Messias kaugeneb, selg sirge ja pilk selge, vaatamas läbi möirgava rahvamassi kuhugi kaugele, kuhu mina ei näe. Kui ilus ta on! Räbalad ta seljas on kaunimad ja majesteetlikumad, kui maavalitseja mistahes purpurne kuub. Sügavad pruunid silmad näevad läbi aegade ja ajastute, õrnad sõrmed silitavad ära kõik valud, kõik haigused, tema sõnad võidavad surma ja toovad õndsust. Langetan pea taas teetolmu ja tean, et suuremat ülendust ei võigi olla, kui olla muljutud tema jalge alla, joosta elust tühjaks tema jälis.

Läheb nädal. Palmioks maas on täielikult ära kuivanud, vedeldes mõttetuna möödujate jalus. Taas on linn liikvel. See tõbras, kes end Messiaks pidas, see petis, kes ei kavatsenudki juute maailmakõrgusele ülendada, lüüakse täna risti, ühes kahe teise kõlvatu mehega. Sealt see rongkäik tulebki... mitte palju erinev sellest, mis toimus nädal tagasi. Sama rahvahulkade möirgamine, ainult seekord kostavad sõnad "Löö risti! Tapa ta! Petis! Jumalasalgaja!" Viimase jõuga koperdab õnnetu kannataja Küreene mehe taga, kes tema risti kannab, sest tema ise enam ei jaksa. Jumala Poeg ei jaksa oma risti kanda.

Seekord pole eeslit. On tema omad paljad jalad, verivermetesse pekstud jalad verivermetesse pekstud keha edasi vedamas. Otse juhuslikult astub piinatud jalg kuivanud palmioksale... rongkäik läheb edasi. Üksik mahajäetud naine ruttab teistele järele, kui korraga peatub üllatunult. Keset teetolmu, kõntsa ja rämpsu lamab veripunane roos, värske kui allikas, erendav kui päikesetõus ja vaikne kui nädal, mil Messiast sai kurjategija. Nädal, mil Inimese Pojast sai Päästja. Nädal, mil Õpetajast sai Taeva Jumal. Nädal, mille lõpus maa ja taevas pärast pattulangemist esimest korda teineteisele kätt andsid, keskel Kolgata rist, kõige pimedam ja kõige kiirgavam üle aegade.

....

Eilse Suure Neljapäeva teenistuse järel viisime Luuka kiriku kirikuruumi osa tühjaks kõigest, mis polnud toolid, altar või kantsel. Kõik ikoonid, katted, küünlad, küünlajalad, raamatud, kõik viimseni. Selline tühi seisab ta ülestõusmise varahommikuni kui naised hauale läksid, kui tühjast saab jälle täiuslik, kui kuivanud palmioks roosina igas Ülestõusnu jalajäljes kokku muserdatakse ja taas üles tõuseb, iga kord elusam, värskem, iga kord üha enam Tema jalataldade purustavat ja elustavat puudet ihaldades.

Sedamoodi aeg.