Ma arvan, et ma sain mingitpidi aru sõna "täiuslik" tähendusest. Ikka sealsamas, Hiiumaal. Õieti mitte Hiiumaal olles, vaid hiljem sellele tagasi mõeldes. Asju, kohti, inimesi ja ilma liites, lahutades, korrutades, järjestades, kõigele mingit osakaalu külge pookida tahtes sattusin totaalsesse ummikusse. Ja sain siis aru, et nii ei saagi. Et täiuslikkusel pole mingit pistmist osakaaludega stiilis: seal oli täiuslik 50% sellepärast, et seal olid Pia ja Elgi ja 50% sellepärast, et Hiiumaal kulgeb aeg teisiti. Või midagi taolist. Täiuslikkust moodustavad kombinatsioonid on omavahel teistsugustes suhetes kui fraktsioonid. Nad keerduvad üksteise sisse, lahustuvad teineteises, ei ole võimalik üht eraldada teisest ja tänada üht enam kui teist. Nad pole ortogonaalsed kui matemaatilist terminit kasutada. Kui võrrelda hetki seebimullidega, millesse me ise reisijatena sisse oleme pugenud, siis enamasti on nii, et pingeliste elusituatsioonide, murede, stressi, meie enese mõttetu ei-tea-mida-püüdlemise tõttu venitame kauni ümmarguse ning sajavärvilise mulli inetult loperguseks, lõpuks pistame sellest sõrme või varba läbi ja see on mulli hukk. Täiuslikes hetkedes sobime oma seebimullidesse sajaprotsendiliselt, midagi pole üle ega puudu, kusagilt ei loperda ega kisu. Me lihtsalt lendame seebimulli sees, sobitume sellesse igavese ühtekuuluvustundega, nii nagu kaks pusletükki omavahel sobivad või yin ning yang täiuslikult kokku sulavad. Ja iial ei ole võimalik öelda ses seebimullis, kui palju tema täiuslikkusest sobimises reisijaga on tingitud tema kujust, tema värvidest, reisijast, kaasreisijatest kõrvalolevais seebimullides. Pole võimalik juppideks jagada, kõik on ühtviisi täiuslik ja igavene. Ja nii lõpmatult igaveselt ja mõõtmatult tänulik tuleb olla kõigele sellele, mis loob seebimulli: nii Piale kui Elgile kui Hiiumaale kui neile hõrkudele jaluteludele rannas ja metsas, avastamas mahajäetud ja mahajäetamatuid maju, küüne, aitu, nendele unedele kella üheni päeval, neile naljakatele juttudele Elgi suust, kus õpetati, et kui voodi jääb lühikeseks, siis tuleb lõpetada seal kaatetina magamine ja võtta sisse hüpotenuusi positsioon, 60 telekanalile, mis toredal kombel äkki telekasse said, õhtustele mõnusatele filmivaatamistele potterite ja mesilaste ja eikunagimaade kaasosalusel... kõigele, lõpmatult, igavesti.
Jah, nii on. Üks täiuslik puhkus. Mille käigus muuseas selgus, kuidas teha lumememmest Hollywoodimemme ja milline näeb välja mu unelmate mees ja milline näen välja ma ise blondina. Ja Pia emona. Haa.
Aga siia ei pane ma muud kui ainult ühe pildi. Piast ja mahajäetud rahulikust majast ja päikesest. Sest see kajastab seda ideaalmullide paraadi kõige paremini.
No hea küll, selle Pia poolt joonistatud "Kuusirp kumab laubal tal"+ Eesti talupoja uusim riidemood-kompositsiooni panen ka, see oli lihtsalt niiiiiiiiii ilus. Et nii ilusat meest niikuinii ei eksisteeri.
Justnagu mulle tundub, et nii ilusat puhkust ka eksisteerida ei saaks. Aga näed, oli. Sellised seebimullid...
No hea küll, selle Pia poolt joonistatud "Kuusirp kumab laubal tal"+ Eesti talupoja uusim riidemood-kompositsiooni panen ka, see oli lihtsalt niiiiiiiiii ilus. Et nii ilusat meest niikuinii ei eksisteeri.
Justnagu mulle tundub, et nii ilusat puhkust ka eksisteerida ei saaks. Aga näed, oli. Sellised seebimullid...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar