Parandasin täna kogemata ühe keemiahoone tilkuva vetsupoti ära. Täitsa lambist, täitsa koba peale. Inimesel võib ikka olla uskumatuid võimeid, eriti kui need kogemata avalduvad. Peaksin tõsisemalt oma erialavalikut kaaluma... :-P
Serotoniiniprojektid ähvardavad hoopis tundmatutesse valdustesse lennata. Kas ma siis nüüd tõesti saangi päriselt ka rotikatsetega käe valgeks? Kes oleks seda arvata võinud, kui ühel süütul päikesepaistelisel päeval kuue samba vahelt sisse astusin ja naiivselt uskusin, et minust saab keemik.
Elu on tõesti kummaline ja imepärane ja ilus.
Ka siis, kui kõik läheb täpselt vastupidiselt sellele, nagu plaanisid või lootsid. Just siis ongi eriti ilus.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Vetsude parandus on väärt tegevus. Kas parandad mutrivõtmega või jalaga lüües? :-D
Kombinatsioon mõlemast :-P Sõltuvalt kontekstist.
Postita kommentaar