Nokk kinni, saba lahti, aga tunduvalt positiivsem

Nii, nüüd siis tuleb tõesti harjuda kirjutama numbrit kaheksa kuupäevamäärangute lõppu. Harjutame, harjutame. Täna on 4. jaanuar aastal 2008 ning mina üle hulga aja mingis tsiviliseeritud paigas, antud juhul laboris. Ja siin on ütlemata tore. Ütlemata tore on siin kogu aeg olnud, vahel ainult mingid kummalised juhtumused ja kummalised meeleolud tunduvad oma mustade tiibadega ära pühkivat selle valge ja sooja ja arvutisuminase hõrgu õdususe, mis mind siin nii võlub.

Need mustad tiivad on selleks korraks vist meelest jälle kadunud, kaetud valge lumevaibaga, külmutatud ja ootama pandud. Njah, meelest küll. Aga füüsiliselt tundub mulle väsimus veelgi suuremaks kasvanud olema ja kui vaadelda mu imearmast matuste, jõuluürituste, sugulaste ja sõpradega täidetud minivaheaega, siis pole ka ime. Aga see väsimus on selline üüüüüüratult mõnus väsimus, eriti kui on lootust, et ühes kaunis Hiiumaa külas sellele väsimusele üks-null ära tehtud saab. Sedapsi siis.

Peaks vist Kaijast eeskuju võtma ja joone alla tõmbama aastale 2007, aga ei oska, sest liiga palju asju on olnud. Aga nõustun Kaijaga 100%, et parim aasta ever. Kõige kirjum, nagu oleks kevadel esimesena kirjut liblikat silmanud, aga kõige kuldsem ka. Kõike ja rohkem. Ja eriti arusaamist, et mitte miski ei lähe nii nagu plaanitud. Jõulu- ning sünnipäeva-aeg olid parimateks näideteks. Igatsed toimekat paari päeva kuuskede ja kaunistuste ja küünaldega enne jõule ja saadki selle kõik - matustega seoses. Igatsed rahulikku jõuluõhtut ja aastavahetust sädelevate sugulastega ja siis saad kõik armsad sugulased vägagi erinevatel aegadel erinevates oludes ja nii armsatena nagu ei iial varem. Loodad pidada suurt sünnipäeva, esimest korda elus ja äkki selgub, et nii ikkagi ei saa ja kuidagimoodi siiski saab, sest kolm inglit nimedega Pia, Karin ja Karmen otsustasid mind siiski väisata ka plaanivälistel aegadel.

Noh, midagi sellist. Ainult et enam-vähem terve aasta ringselt. Eks nii ju olegi päris tore. Võtame või näiteks suve. Kord otsustasin suvel põhjalikult puhata, siis jälle, et töötan korralikult. Ja lõpuks tuligi siis välja see, et "mis me täna teeme - tööd? - ah ei, lähme ikka randa, Railile külla, Pangodisse jne jne jne" Kas pole kaunis?

Ja üldse, mina ei saa aru, kuidas on võimalik, et mul on kaks nii suurepärast juhendatavat nagu Minna ja Kaija. Ma ei saa sellest jätkuvalt aru ja ilmselt ei hakkagi aru saama. Kui te vaid oskaksite ette kujutada, milline rõõm on sedasi laborisse tulla! Need Minna väiksed armsad hajameelsed juhtumised ja Kaija "põhjapanevad" ütlemised ja üldse...

Ja siis need ülejäänud, just nagu Pia ütles, ei ole võimalik tekitada paremat, väärikamat, ihaldusväärsemat seltskonda kui Merike, Maarja, Sander, Ave, Pia, Karin, Kaja...

2007. aasta oli nagu uks ja mina nagu õnnetu poolemeelne selle ees. Küll ma väänasin linki ja püüdsin ukse alt läbi pugeda, auku sisse raiuda, vahel tagusin lihtsalt peaga vastu kõva puud. Ja kui siis lõpuks lõplikult ära väsid, allaandnult ukse ette maha istud ja vaatad, et tegelikult pole siin pool ka väga viga, siis käib üks klõps ja uks läheb lahti. Läheb lahti sellepärast, et enam ei tahagi teisele poole ja enam polegi oluline, on ta lahti või kinni. Hetk, see on ilus.

Nagu siis, kui mu armas ema ja Pia nagu kaks õnneinglit laulsid "Lill tukub lille kõrval" nii paduideaalselt ja nii võimatult ilusasti, et oleks tahtnud sellest hetkest kahe käega kinni haarata ja kuhugi sahtlisse kindlasse kohta panna, et teda ikka ja jälle vaadata.

Selles see asi ongi, et ei tasu. Hetke jääda. Hetk on ilus, kuid ei tasu teda üles korjata ja hiljem hetkede kuivanud lilleõitest elu ette kujutada. Need lilled kasvavad ise, sinna kuhu tahavad ja millal tahavad, enesel jääb üle olla vaid õnnelik.