neljapäev, 21. veebruar 2008

Tii-vii reloaded

Nonii, sealt nad siis jälle tulevad, kõige oma Bioninaga. Mina oleks küll juba meie esimesest etteastest tüdinud olnud, aga näed siis.

Sedapuhku üritasime midagi huvitavamat ette valmistada kui eelmise korra homogeniseerimine-filtreerimine. Tegelikult on meil terve stoooooori vaesest kokaiinikust rotist, kelle ajust me dopamiini transporterit ja tsüklilist adenosiin monofosfaati ja muud taolist määrama hakkame. Eks näis, palju meil sellest loost kah esitada lastakse. Ja mis sellest üldse välja tuleb. Võiks ju tulla. Milleks muidu see meie vaev välja mõelda midagi, mis võiks paista huvitav biokeemia katseavarustes, mis enamjaolt koosnevad katsetest, kus hallikassegune vedelik segatakse teise, läbipaistva vedelikuga ning saavutatakse samasugune poolhallikas läbipaistev vedelik. Pole ju karvavõrdki põnev. Aga tulemused ja mis nendega teha saab - vaat see on juba lahe!

Üldiselt aga kipub minu elu meenutama seda, mida ütles JH selle peale, kui ma kord palusin talt, et kas ma võin üheainsama küsimuse talle esitada. Selle küsimuse peale vastas ta, et on hulgaliselt asju, mida ta jõuab ja teeb, sest et PEAB ja veel sama hulk asju, mida ei saa teha, kuigi TAHAKS, aga ei PEA - ja seepärast ei saa ka teha. Sest et aega pole. Niisugune pean-tahan võitlus käib mul juba viimased kolm nädalat. Ja ma arvan, et ma olen lõplikult alla andmas. Olen viimase nädala jooksul pidanud ära jätma kolm asja, mida olen väga tahtnud, sellepärast, et sel ajal on toimunud asjad, mida ma olen pidanud tegema. Ja nii juhtub edaspidigi. Kuid väga suur lohutus on see, et asjad, mida ma ilmtingimata PEAN tegema, st otsesed töökohustused ning kohustused, mis ma olen endale kokkuleppeliselt võtnud, et need on samuti asjad, mida ma TAHAN teha. Asi on lihtsalt selles, et varsti ei näe ma enam ühtegi sõpra väljaspoolt laborit ja see tähendab, et varsti mul ehk POLEGI ühtegi sõpra väljaspool. No kuulge, kui ma neid näen ainult korra teisipäeval kooriproovis ja mõnda ka mitte siis...

Et ma vist kardan. Ja samas - ma pean oma lubadust, mis pole antud mitte ainult otseselt oma ülemusele, vaid veelgi kõrgemale. Mingi usalduse määra olen ma ehk saavutanud. Kuigi mine sa tea...

1 kommentaar:

kaija ütles ...

Mõistan päris hästi seda tunnet, et äkki kaovad sõbrad ära, kui nende jaoks mõni aeg aega pole. Tegelikult siis nii, et selleks ajaks kaovadki mingis mõttes ära, kui Sa ise niivõrd bisi oled, kuid kui kiire aeg otsa lõpeb, siis vaid hõika sõpradele: hei, ma nüüd siin ja missin teid...küll nad siis vuta-vuta Su juures tagasi on.
Ära karda...;)