Kunst astuda tagasi

Mulle anti lugeda lihtsalt suurepärast raamatut. Gottfried Schatz'i esseedekogumik, mis on jupp jupi haaval ilmunud FEBS Letters'i ajakirjas, nime all "Jeff's view on science and scientists".
Kuidas mulle küll meeldib, kui keegi võtab ette ja ilukirjanduslikult lennukas stiilis räägib mitokondrite DNAst ja mangaani redoksomadustest. Miks me häbeneme sellist väljenduslaadi, pidades seda sobimatuks teadusele ja "tõsistele teemadele"? Kõigest, jah, kõigest peab saama kirjutada ka teismoodi kui et "palindroomne sündroom on latentne diabeet". Või nagu herr Schatz näite toob "TNF RI, RIP, TRAF2 ja FADD NF-kappa aktivatsioonil"
Muuseas, ma isegi saan aru, mida see viimane pealkiri tähendab, aga mis sellest kasu on, kui umbes mõni tuhat inimest siin planeedil seda mõistavad ja ei julge teistele avaldada, mis sellise krüpteeritud sõnumi taga tegelikult peitub.

Aga mis mind enim paelus selles raamatus, oli raku apoptoosi kirjeldus. See on viis, kuidas rakk sooritab enesetapu, tõmbub tagasi, kui tema elu on elatud. Vaikselt ja õlitatult degenereeruvad mitokondrid, ülejäänud rakuorganellid, rakumembraan organiseerub ümber pisikesteks "prügikotikesteks", kuhu pakitakse degeneratsioonisaadused, siis tulevad armsad fagotsüüdid, teevad nämm-nämm - ja lõpp. Ei mingit kisa, kära, põletikke, karjeid, krahhe, ümberkaudsete elude häirimist. Mitte midagi sellist. Lihtsalt lõpp - nagu surm ongi elu loomulik jätk.

Eks ole ju meie, inimesed, oma suurte ja tundub küll et kasutute ajukoorte lõpmatuis rägastikes äraspidiselt välja tuletanud, et surm on midagi jubedat, keelatut, tabu, halba, rõvedat, jälki. Me keeldume sellest rääkimast, armastame lugusid "teiselt poolt tagasitulemistest" (enamasti suure melu taustal), reinkarnatsioonist, bodhisattvatest. Aga kõige ilusam on ju see, et tuleb lihtsalt surm, vaikselt ja loomulikult. Ja ei lõpeta kõike (nagu on vist mingi Agatha Christie krimka pealkiri), aga ei jätka ka asju lärmakalt siinsamal planeedil Maa. Siit läheme me ära - ja mis siis sellest.

Usun, et inimese tõeline loomus peegeldub selles, kuidas käitub ta halbadel aegadel ja kuidas ta sureb. Oh, kuidas tahaks ka surra nii vaikselt, pakkuda pisikesteks prügikastideks, mitte reostada järgijäävat keskkonda, lihtsalt minna ja jätta elu jätkuma, elu, mis teab, et keegi on lahkunud, kuid kes ei varja seda kiivalt, ei löö ka lamenti selle üle. Me ju ei kirjuta lehekülgede pikkusi nördinud karjeid selle üle, kuidas me hingame. Me ei kujuta ette ka, et võiksime selle niisama maha vaikida ja tabuks kuulutada. See lihtsalt on. Surm ka.

Ja see kirjutis polnud praegu tõsiste ja eksistentsiaalsete juttude rubriigist. Sest niipea, kui teda sinna paigutada, muutubki surm juba millekski ekstraordinaarseks. Noh, mõnes mõttes ta ju ongi seda. Mis aga ei tähenda, et tema ümber peaks ehitama vaakummullist vaikusekera, mida omakorda ümbritseb käratsev summ õudusjutte ja naiivlootusi.