Võitlused Lady Sharrow'ga

Et siis Iain M Banksi raamatust Against a dark background tahtsin kirjutada. Õigupoolest mitte ainult sellest raamatust, vaid kõigist sarnastest. Ja Lady Sharrow'st ja miks ta kohe kuidagi ühtegi konteksti ei lähe, milles ma end mugavalt tunneks. Kuigi õieti ei peagi ju mugavalt tundma, niisugune see Lady Sharrow'de eesmärk ju ongi.

Mõtlesin ja mõtlesin sellest eile, üritades aru saada, kuidas ma ikka üldse ei suuda kohanduda selliste raamatutega. Ei, mu maailm ei koosne ainult Dostojevskist, Steinbeckist, Sartre'ist, Zola'st ja teistest taolistest. Näiteks Burgessi raamat Clockwork orange on mu meelest tõeliselt sisukas ja hea lugemine, kuigi siiralt masendav, nii et hiljem võib endalgi Beethovenit kuulates süda pahaks minna.

Noh, mõtlesin välja isegi termini biheivioristlik romaan, et end õigustada. Nimelt on tänapäeva kirjandus eksklusiivsemalt kui ehk kunagi varem keskendunud TEGEVUSELE, selle kirjeldusele, kusjuures tegevus kui selline ilustatakse sagedasti science-fiction stiilis hiigelmõõtmete ja hirmvägevate relvadega - või siis ürgse hea ja paha võtlusega selle ülimates vormides ja värvides. Justnagu kardetaks pugeda inimese sisse, tema mõtteid ja tegutsemismotiive otsida ja oletada. Jah, järgides Skinneri puhast biheiviorismi, ongi mõttetu oletada mõtteid ja motiive, sest ainus, mida meie näeme ja mõõta saame, on käitumine kui selline. Kuid sel juhul jääme igavesti musta kasti äärde istuma, nelinurki sisestama ja kolmnurki kätte saama - ja oleks need kolmnurgadki siis konstantsed. Käitumise ennustamiseni käitumise mõõtmise teel ei jõua, vahepealseid mehhanisme tuleb kasvõi pisutki oletada ja kaardistada püüda.
Aga heake küll, tänapäeva teadusmaailm on Skinneri puhtbiheiviorismi niikuinii hüljanud - ning sama teeb ka kirjandus, ehk mõningase nihkega. Ja lõppude lõpuks ei ole asi ikkagi selles.

Sest hea küll, sildistagem siis see vana kirjandusklassika kognitiivseks ja tänapäevane biheivioristlikuks kirjanduseks - sellega me kaotame küll igasuguse ühismõõtme nende vahelt ning muudame nad absoluutselt võrreldamatuteks. Ning öelda, et klassika on parem kui praegune ei saa siis ju üldse, niivõrd kui ühikud millega mõõta, on absoluutselt erinevad. Ja pealegi, hää küll, kui Dostojevski ja Sartre'i puhul tõepoolest on ilmselge nende püüd tungida mõtete tagumise põhjani, siis Faulkner, kelle Hälin ja raev on mu meelest üks parimaid kirjandusteoseid üldse - on ju puhas käitumise kirjeldaja, jättes motiivide fantaasialennu lugeja hooleks. Ja ometi meeldib Faulkner mulle enam kui Banks.

Mis see siis on?

Järgmise vabandusena mõtlesin välja konteksti hektilisuse argumendi. Hakkad juba sisse elama Lady Sharrow olekusse, juba oletama midagi, juba rõõmustama millestki - ja järgmisel hetkel on tal tingimata vaja istuda mingisse raskestihääldatava nime ja arusaamatute funktsioonidega masinasse ning põrutada ultrakiirusel mõne valgusaasta kaugusele järgmisse galaktikasse mõne salapärase relva järele, mis anihhileerudes kustutab pool metropoli universumikaardilt. No tere tore. Kas see ei mõju mitte häirivalt arusaamisele inimesest kui sellisest, selline taustade ülemõistusekäiv vaheldumine, sellised grandioossed üritused, selline valgusaastate, neutronrelvade, neurosünkroseostuste ja multiversumite virrvarr? Ma kaon täiesti sinna sisse, jõudmata idee kui selliseni, hakates üleüldse kahtlema, kas idee puudumine pole mitte peidetud hiilgavate dekoratsioonide taha?

Aga mis oleks siis ideaal? Isade ja poegade või Oblomovi rahulik loksumine ilma ärritavate kõrvalmõjudeta, kontekst, kus võimule pääseb sõna ja inimmõte, see, mis tegelikult kõnetab? AGA - kui ma oleks näiteks pärit 4000 aasta tagusest ajast, kus küllatulnud võõral paluti HETKEKS istuda telgi ette tamme alla ning selle HETKE jooksul mindi mitme kilomeetri kaugusele karjamaale, tapeti vasikas, toodi koju, aeti vardasse, küpsetati lõkkel, tehti leivakesi ja valmistati jooki, sellise nii 6-tunnise HETKE paradigmast lähtudes mõjuks isegi oblomovlik tempo, kus mitmete peatükkide jooksul ei jõuta kaugemale punasest luitunud diivanist ja paarist tunnist - isegi see mõjuks piisava kiirustamisena, sest kogu aeg ju mõeldakse, et peaks midagi tegema.

Taustad muutuvad ja see pole uudis. Niisiis - suutmatus sellega kohaneda on juba mu enese viga, kas pole? Sinna siis jõudsingi.

Aga Lady Sharrow ise? Noh, tegelikult oleks ju hiiglama tore, kui keegi su elu vastu tunneks ääretut huvi, loeks ette kõik su elu puudutavad olulised faktid, mille kestel sa ise puistad sekka sardoonilisi märkusi, mis lasevad sind paista veel enam mõistatusliku, ihaldatava, võimuka ja põnevana - ja pärast seda minna koju, anda boyfriendile kolakat, öeldes, et oli tore, aga nüüd ma pean minema ja põrutada järgmisele planeedile. Oo, selline erilise-ihalus on meile kõigile omane. Miks muidu loevad teist tüüpi inimesed rõõmuga Potterit ja naudivad väljavalitu grandioosset võitlust suure kurjaga, mille taustal on õigustatud paljude vähemtähtsate kõrvaltegelaste traagiline surm. See on midagi, mis puudutab ja erutab. Iseasi, kas peaks.

Arvas Raskolnikovgi ju midagi analoogset, lootes maailma puhastada ebaõiglasest ja keskpärasest. Kes see Lady Sharrow siis muud on, kui üks taaskordselt sündinud Raskolnikov, valdusaastetega mõõdetavas uues kontekstis, teistsuguses moraalses reeglistikus, fiktsionaalses segadikus - aga põhijoon, see põhi-iha on ikka sama.

Nii tegelikult ei midagi uut. Ja see, et ma ei saa hakkama nende romaanidega, on ikkagi mu enese traditsionaalsuse viga. Kontekstid ei tohiks häirida. Nendega peab ja tuleb kohaneda.

Eks ma üritan edasi.