Tänu omaenese armsa laborikaaskonna esinemisele televisioonis olin sunnitud endale soetama kaabli ja ka uues kodus telekaterrorile aluse panema. Kuigi minu jaoks on terror juba see, kui ma nädalas kokku 5 tundi TV seltsis veedan. Noh, igatahes, eks ma siis eile pidin sealt telekast midagi vaatama, kui kaabel ükskord olemas oli.
Ja kujuta ette, vaatasin päris kulda. Pole nii filmiasjatundja, et ütelda, kas see kõik ka teostuslikult ja rezhiilikult kuldaväärt oli, kuid mõte, mille sealt sain, oli, nagu ikka, ühtaegu ärevakstegevalt üllatav, teisalt lapsikult teada-tuttav-arusaadud. Kuid mingeid tõdesid tuleb ju korrata, näidata teise nurga alt, enne kui neist päriselt aru saad.
Igatahes vaatasin mina filmi "Kapten ja komandör: retk maailma äärele". Räägib see sellest, kuidas Napoleoni hiilgeaegadel 1805. aasta alguses üks briti sõjalaev on saadetud missioonile Lõuna-Ameerika rannikule ja põrkab seal kokku prantsuse laevaga, mis kui viirastuslik kummitus ilmub välja poolpimedusest ja udust ning esialgu oma äkkrünnakuga inglastel põlved värisema ja laeva lekkima võtab. Jah, muidugi, asi lõppeb ehtholliwoodlikult õnneliku lõpuga, kus saladuslik fregatt saab lüüa, kõik jäävad sõpradeks, hädavaresed tapavad ennast ise ära ja igaüks saab oma osa. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Sõda sisaldab eneses miljoneid pisikesi episoode, millest hiljem ehk ei jää ridagi mälestuseks kümnete ennastohverdavast käitumisest. On kangelastegusid, millest ei kirjutata, sest need toimuvad liiga kaugel, liiga maailma äärel, on liiga väikesed ja liialt mainstream'ist väljas.
Kes teab üksikutest merelahingutest inglaste ja prantslaste vahel Napoleoni sõdade ajal? Kellel neid tarvis oleks?
Meil on ju TEMA suursugune ja lõppeks äärmiselt häbistav käik Venemaale, meil on eepiline ja kaunis ja Hugo poolt geniaalselt "Hüljatutesse" jäädvustatud Waterloo. Kellele mingid kaks suvalist sõjalaeva kusagil Galapagose saarte ääres või kesteabkus veel omavahel madistamas, alla andmata, hambaid krigistades, ikkagi oma eesmärkidele truuks jäädes - aga nad on nii kaugel ja keda see puudutab. Ei kedagi.
Ja ometi. Ometi tõuseb kapten üles trepile, vaatab oma vahvamate ja vähem vahvamate, vanemate ja nooremate, julgemate ja aremate, kõrgema ja madalama aukraadiga kaaslastele ja ütleb: "THIS ship IS England"
Hoolimata maailma äärest, hoolimata paljude tahtest lüüa käega ja jätta asi moskvate, waterloode ja korsikate hooleks, ometi on mõned, kes ei jäta jonni, nad võitlevad ja võidavad, kuitahes väike oleks sel hetkel nende kodumaa, kasvõi ainult ühe laeva suurune, kuitahes väike üldises ideedevoolus nende eesmärk ja mõte, nende töö ja tahe, nende elu ja tegemised.
Igaühel oma. Meile kõigile ei ole määratud olla Waterloo kangelased. Aga see ei tähenda, et me oma tillukesse laeva ükskõikselt suhtuma peaksime.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Errr... Kaptenitele ja teiste ohvitseritele on omane selline hulluse variant, kus nad võitlevad vaenlasega vaid oma au taastamise eesmärgil, hoolimata inimestest, kes on nende alluvuses.
"This ship is England" et tähenda midagi muud, et kaptenil on suuruse hullus. Võita iga hinna eest või surra proovides - kah kangelane. Kui ta sureb ära ja tappab kogu meeskonna endaga koos, keegi ei ole tunnistajaks tema lollusele. Kui ta võidab - ta on suur kangelane.
Mis on sõja mastaabis need kaks laeva? Kus on point võitlema võitluse pärast?
Meenutab WWI inglaste ütlust:
Q: "Whats is a second dangerous thing on a battlefield?"
A: "Second lieutenant."
Q: What is THE most dangerous thing on a battlefield?"
A: "Second lieutenant with a map and a brilliant plan."
Armastuses ideede, kodumaa või eesmärkide vastu on alati egoismi ja ehk ka suurushullustust.
Püüdlemine eesmärkide poole, samal ajal võideldes ka oma liigse egoismi ja teisi ära kasutava loomusega annab aga lõpuks võidule ju veel parema maitse.
Võib polemiseerida selle üle, kas sõja võit koosneb sellistest pisikestest võitudest nagu eelpoolkirjeldatu. Võibolla jah, võibolla ei. Kuid laevas endas viibijaile on see nende elu võitlus.
Mida ma öelda tahtsin, oli see, et ei tasu panna jalgu seinale, lihtsalt loobuda ja öelda, et mina niikuinii midagi ära ei tee.
Igasse huljulgusesse võib olla segatud võimuiha, kuid sellest on võimalik vabaneda, päevast päeva arvestama pidades inimestega enese kõrval.
Tegevusetult jokutamisest on vist raskem loobuda, kuna tegelikult miski ei sunni tegutsema.
See kõik oli muuseas kriitika mu enese pihta, sest ma kipun ka arvama, et võiks asjadel lihtsalt lasta minna.
Ei, võitlema ei pea võitluse, vaid võidu pärast.
Postita kommentaar