Kummaline

... tõesti kummaline, viu-viu-vinguvabrik tundub pankrotistumise mekki maitsvat. No ei ole kohe mitte millegi üle nuriseda, täitsa lõpp. Kuigi jah, küllap see möödub varsti, ennast tundes.

Ei, päriselt ka. Võtame või näiteks Stockholmis käigu. Aet sai speaker'i preemia, Taneli poster pälvis tõelist tähelepanu, konverents oli asjalik ja lõppkokkuvõttes sai ka linna peal kolada. Ja hostel oli jahi peal kai ääres. Nämma.

Või siis see, et JH oli täitsa nõus seal DO-projektis osalema. Vabandust, et selline krüpteeritud väljendus, aga täpsemalt ei tohi. Aga igatahes on see nagu mingi salajase unistuse täitumine, mis umbes novembrikuust saati kogu aeg kummitanud on, et võiks ju ometi proovida...

Või siis et teie küll pole paremaid ja tublimaid juhendatavaid näinud, kui Kaija ja Minna. Minna, tõsi küll, võtab asju päris karmilt ja kisub juba öösiti tapeeti seinast maha või mingit võrku või midagi. Aga kes see öelnud on, et magistritöö peab kerge olema :-P
Ja telekast näidatakse meid esmaspäeval ka, tänu sellele suutsin ma isegi lõpuks ometi kaabli ära osta oma telekale.

Aga tõde on vist see, et niikaua, kuni kõik tundub sujuvat, on üsna raske midagi sisulist kirjutada siia. Võibolla ma oskangi sisuliselt ainult kaevelda, hädaldada, viriseda ja kannatajat mängida. Mis oleks iseenesest halvasti küll. Kui kõik mõtlemisväärne sünniks vaid nurisevast meelest, külvaks see edasigi ainult nurisemist ja rahulolematust ja sellise halanuriseva elektromagneetilise võnkumise edasikandumine ruumis ei tooks kellelegi kasu.

Jah, siinkohal peaks vist eeskuju võtma inimestest, kes on hoolimata raskustest suutnud kõiges väljendatavas, olgu see siis kunst, muusika või kirjandus, esile tuua kaunist, helget ja imetlusväärset. Nagu P. Gerhardt või C.S. Lewis või V. van Gogh või W.A. Mozart. Neil kõigil on elu olnud kirjeldamatuid raskusi - laste ja abikaasa surm, keeruline lapsepõlv, orvuksjäämine, ülemäära kõrged nõuded, mõistmatus kaasaegsete poolt või siis lihtsalt temperamenditüüp, mis nii kergesti kaldub melanhoolsusse ja depressiivsusse. Ja ometi - vaadake Gerhardti loodusluuletusi või Lewise Narnia-lugusid või van Goghi päevalilli või Mozarti mänglevaid menuette!

Ja kuigi mina pole ei kunstnik, helilooja ega kirjanik, isegi vist teadlane mitte - see ei loe. Ka oma elu tuleks ju ometi elada nii, et murede mustad augud ei pääseks kõverdama kaasinimese helgeoleku päikesekiiri. Ei, mitte seda, et tuleks mured maha matta ja vaikida, mitte seda. Need on olemas, vaieldamatult olemas, kuid neid tunnistades ei tohiks jätta rõõmustamata teiste õnnest, ei tohiks enesele ette kujutada, et kui minul on raske, siis ei saa ega tohi kellelgi hästi minna.

Ja kõige suurem võit on vist, kui hoolimata pisarates oma südames ikka suudaks kogu hingest kaasa naerda inimesega su kõrval, kes sinuga oma rõõmu jagab.