Tjah, kõik see elu pole muidugi teps mitte emotsionaalne jutumull kannatustest ja õnnest. Juhtub toredaid pisikesi asju, millest igapäevaelus on rõõmu kui palju.
Minnaga juhtub nagu viimasel ajal eriti tihedasti.
Võtame või näiteks selle teisipäeva. Minna loeb ametlikku teadet, et riik on Tartu ülikoolile annetanud 1,4 miljonit laboriSIGADE ostuks. Minna hakkab vaimustunult arendama teooriat rohelistest fluorestseeruvatest sigadest, kelle peal katseid teha. Mõne aja pärast jõuame siiski konsensusele, et on 1. aprill ja selliseid "amtelikke teateid" võib veelgi tulla.
Veel rääkis Minna seda, et üks öö ei tulnud tal und, kuna ta arvutas dopamiini transportereid raku pinnal kokku. Et kas neid ikka võib nii palju olla. Kuidas keegi, mõni loeb lambaid, kui uni ei tule, Minna siis DAT'e.
Aga tänase loo kõrval kahvatub küll kõik muu. Minna näeb unes, et teeb dopamiini transporteri uptake-katset. No nagu ikka, unes läheb kõik nii nässu kui veel nässu minna saab. Ja siis... ja siis võtab Minna need metsaläinud tulemused ja KÜPSETAB NEIST ÕUNAKOOGI, mis maitseb muuseas suurepäraselt. Tjah, mingitpidi sünesteesia jälle, nagu neil andekatel inimestel ikka esineb.
Oliver räägib kummalistest telefonikõnedest, mida ta on vastu võtnud:
"Tere, kas Otepää loomaarst kuuleb?" (Oliver on TÜ keemia 1. aasta doktorant)
"Tsau, emme tule mulle järgi... tuut-tuut-tuut-tuut"
Jah, eks minugi käest ole mingit rahvaloendust ja haigla vastuvõtuosakonda nõutud. Päris põnev.
Nii, aitab mölast, äkki on võimalik tänase päeva jooksul ka veel midagi asjalikku ära teha.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar