No mis

Ei no jah. Täna hommikul läks Pereraadios küll korraga mitu asja sinnasamusesse kohta. Kusjuures - osad asjad olid minust nii nutmaajavalt sõltumatud, et mis ma siis teha sain? No näiteks hakkas arvutikell stiihiliselt ajast ette minema. Kus ma siis tean, millal ma RR uudised peale panen. Nii saidki armsad hommikused raadiokuulajad teada karupoegadega unejuttudest Anu Lambi esituses ja muud. Ja oleks see kell siis konstantselt ajast ees olnud, arvutada ma ju veel oskan, oleks lihtsalt nii ja nii mitu sekundit hiljem peale keeranud. Aga tema, näed läks kogu aeg järjest rohkem ja rohkem ette - ja seda mitte konstantse tempoga.
Ja siis ei suvatsenud XXII Tallinna rahvusvahelise orelifestivali herr muusikaline peakorraldaja oma telefoni kokkulepitud intervjuu ajaks sisse lülitada. Ei, siin olen ma praegu ebaõiglane, äkki tal lihtsalt juhtus midagi, kust mina võin teda süüdistada. No igatahes pidin ma viie minuti jooksul kokku improviseerima mingi jutukese orelitest ja festivalidest ja... muidugi hakkasin ma rääkima seda kuulsat nalja, kuidas organist pani hulga inimesi oreli sisse, kõik eri häält laulma ja kui siis see õige koht oli, andis neile jalaga matsu tagumikku ja sealt see hääl tuligi. Umbes poole loo peal hakkasin aru saama, et kui ma seda juttu üldse räägin, siis Pereraadio nagu hästi pole see koht.... eks ma siis üritasin halvemad kohad kuidagi leebemaks rääkida, kasutades sõna "sudima"... Eeehhhhhhh.
Ja nüüd ma siin üritan juba nädal aega tööle tagasi tulla, aga see sissesulandumine nagu ei õnnestu hästi. Aga ega ma üritan edasi. Kus ma pääsen.
Tegelikult, teate, on elu imeilus. Peaksin õpetust võtma sellest Dag Hammarskjöldi sententsist, mida ma täna korduvalt tsiteerisin:

Möödunud päevadele: tänan,
saabuvatele: tulge!

Ja muuseas, minge Võru Instituuti, sest Pia esimene täisillustratsioonidega raamat tuli välja. Ja sealt saab seda. No kas ma mitte ei või uhke olla, et mul sellised sõbrad kõik on! Ja Reet tuleb varsti Ugandast tagasi. Kui täpsem olla siis üle-üle-üle-üle-ülehomme. Jeeeee!