On? Ei ole? On? Ei ole?

Seepärast on taevariik kuninga sarnane, kes tahtis oma sulastega arvet teha. Kui ta siis hakkas arvet tegema, toodi ta ette üks, kes võlgnes talle kümme tuhat talenti. Et tal aga maksta ei olnud, käskis isand müüa tema ja ta naise ja lapsed ja kõik, mis tal oli, ning maksta. Siis see sulane kummardas teda maha heites ja ütles: "Ole minuga pikameelne ja ma maksan sulle kõik!" Ja isandal hakkas sulasest hale, ta laskis tal minna ning kustutas laenu. Aga kui see sulane oli välja läinud, leidis ta ühe kaassulase, kes võlgnes talle sada teenarit. Ja temast kinni haarates kägistas ta teda ja ütles: "Maksa, mis sa võlgned!" Siis see kaassulane palus teda maha heites: "Ole minuga pikameelne ja ma maksan sulle!" Aga tema ei tahtnud, vaid läks ning laskis ta heita vangi, kuni ta oma võla ära maksab. Kui nüüd teised sulased nägid, mis sündis, olid nad väga nördinud ja tulid ning kaebasid oma isandale kõik, mis oli juhtunud. Siis kutsus isand tema enese juurde ja ütles talle: "Sa tige sulane! Ma kustutasin kogu sinu võla, sest sa palusid mind. Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin!" Ja ta isand vihastas ning andis ta piinajate kätte, kuni ta maksab ära kõik, mis ta temale võlgnes.
(Mt 18: 23-34)

"What happened on the night of August 7 is beyond comprehension. The Georgian military attacked the South Ossetian capital of Tskhinvali with multiple rocket launchers designed to devastate large areas. Russia had to respond. To accuse it of aggression against "small, defenceless Georgia" is not just hypocritical but shows a lack of humanity.
The roots of this tragedy lie in the decision of Georgia's separatist leaders in 1991 to abolish South Ossetian autonomy.
When the problems of South Ossetia and Abkhazia first flared up, I proposed that they be settled through a federation that would grant broad autonomy to the two republics. This idea was dismissed, particularly by the Georgians."
(Mihhail Gorbatšov, "The Guardian")

Ei, vist siiski ei ole. Aga asjad pole sellegipoolest must-valged. Üks pole ainult paha ja teine ainult hea. Huvitav, et selle õppetunni sain ma alles siis, kui inimene, kes oleks mulle seda selgitada võinud (kui ma vaid kuulanuks), juba lõplikult minu peale vihastanud oli.

Aga rohkem, kui ajaloost ja tänapäevast ja tähendamissõnadest tõde ja õigust otsida, tuleks hoopis kaasa tunda ja halastada ja teha kõik, mis võimalik, et tänased kannatajad saaksid ABI, mitte ei peaks ootama jäämagi lõputute ajaleheartiklite ja riigipeade arutelude ja avalduste taga.