Ruja: enam paremaks minna ei saa

Istusin eile õhtul Vanemuise vabaõhulaval, rokkooperi Ruja etenduseni oli jäänud kakskümmend minutit, sadas suhteliselt ühtlast ja leppimatut vihma, kõik oli ümberringi märg - riided, toolid, põrand, kingad, isegi mõtted olid läbivettinud ja natuke torisevad, et miks seda kõike ikkagi vaja on. Neli tundi hiljem platsilt lahkudes olin siiralt veendunud, et taevast oleks võinud minugi poolest või pussnuge ja kahe peaga imikuid sadada, asi oli seda väärt ja rohkemgi veel.

Tuleb kohe alguses selgeks teha, et rokkstiil ei ole minu ala, kohe totaalselt ei ole. Loomulikult mõned lood on kaasakiskuvad ja kõnekad ja meeldivad ja liigutavad, kuid üldiselt vabatahtlikult valin ma endale siiski midagi muud. Eeskätt renessanssi ja barokki muidugimõista, aga kui tänapäevast juttu, siis juba pigem trance. Ja ometi tuleb endale aru anda, et eksisteerib fenomene, mis sõltumata sellest, kas sa sellist stiili armastad või vihkad, püsivad aju igas käärus ja kargavad sealt sobival momendil esile.

Nagu Ruja. Nagu Johann Sebastian Bach ja Wolfgang Amadeus Mozart ja Queen ja ABBA. Alati võib kahelda nende nähtuste ehtsuses ja kvaliteedis. Kindlasti on ajaloos olnud heliloojaid, kes on kirjutanud tunduvalt intellektuaalsemat ja väärtuslikumat muusikat kui Bach või olnud ilmselgelt kirjuma isikliku eluga ning sharmantsemad kui ABBA liikmed. Ei, asi ei saa olla ainult muusikas või ainult isiksustes. Asi on selles, kuidas need kaks haakuvad. Ja see haakumine ei või olla ümmargune. Võtame näiteks Vitamiini või Apelsini või Rock Hotel'i. Nende lood olid tõelised hitid, mida oli hea kaasa üürata ja selle saatel kaasa tantsida, väsimuseni. Üks tore pallimeri, nagu neid tänapäeval teha armastatakse ja kus lapsed sees hüppamas käivad. Ei ole kahtlustki, et nad naudivad seda. Aga kui hüppamise aeg on läbi, ronivad nad pallimerest välja, jätavad kõik sinnapaika ja lähevad ära ainsagi märgita, et nad kunagi selles meres hüpanud on.

Haakumine inimeste ja muusika vahel, mida nad esitavad, peaks olema selline, et alati jäävad üle mõned vabad haagid, mis haaravad ka ülejäänud kaasa. Võibolla neid laule ei olegi nii lihtne kaasa üürata (Hm, näiteks "Kel on laulud laulda", peale refrääni muidugimõista, on suhteliselt absoluutselt võimatu kaasalaulmiseks) nagu pallimeres hüpelda. Seal on mingid kandid ja konksud ja kisad ja ühtäkki avastad, et neist on jäänud nahka ja meeltesse armid ja just SEE on, mis loeb. Et ühel hetkel oled ise lahti haagitud sellesse muusikasse ja pärast jälle tagasi kokku haagitud ja seda mitte kunagi enam viisil, mis oli varem, vaid nii, et mõni haak jääb nüüd ka sinus endas vakantseks, ootama, et SEE muusika ja need inimesed sealt jälle kinni võtaksid.

Sedamoodi on Ruja mind kokku ja lahti haakinud ja sedamoodi haakis ka rokkooper.

Kuiväga tahaks ka olla originaalne, aga mis teha, ei saa, seda ütlevad kõik - näitlejatööd, aga eriliselt, ERILISELT Võigemasti Rannap oli lihtsalt uskumatult võimas. Vares oli nii Alenderi moodi ja häälgi vist suhteliselt sarnane, et lihtsalt see sarnasus lummas. Kübara Nõgisto oli nii tapvalt sharmantne, lisaks oli Kübar perfektselt ära õppinud paar maneeri a la Nõgisto - ja oligi tulemus missugune.
Aga Võigemasti Rannap oli tõeline töö ja tõeline ümberkehastus. Mitte et teised kindlasti sama palju vaeva ei oleks näinud, mida mina ka õieti üldse tean. Aga lihtsalt - eilne Rannap oli lihtsalt haletsusväärselt imetletavalt vihaleajavalt omapäiselt - Rannap. See, mismoodi Võigemasti mäng minu mõned haagid jälle teisipidi keeras, oli ilmselgelt näha täna, kui ma lugesin ajalehest päris Rannapi kommentaari rokkooperi valmimisest. Täiesti tavaline kommentaar, täiesti tavaline jutt ja ma lihtsalt naersin ennast herneks, sest tuli meelde, kuidas sarnaselt eile taidles Võigemast ja näitas sõnade taga peituvat inimest ja selle olemust ja kui koomiline see oli.

No ja siis need kuulsad sex-drug-rock'n'roll stseenid, millest kõik pajatavad. Neid polnud seal pooltki nii palju, nagu ma kõigi hüsteeriliste juttude peale juba arvama olin hakanud. Kaks. Ei enam. Ja see esimene - kui üldise suure melu taustal Alender irdunult laulab "Teisel pool vett" - ma pole mitte iial näinud paremat viisi muuta mõttetuks ja ilmselgelt hingelist tühjust tekitavaks selline eluviis. See dissonants, mis seal tekkis, ühelt poolt räige pidu, topless-näitsikud ja joomameeletus ja mis kõik veel ning teiselt poolt hingematvalt kaunis "Teisel pool vett" - "Sa hüüad, Sa hüüad..." - see oligi ehk üks erghetkedest sel kontserdil. Ja teine muidugi siis, kui Evelin Pang uskumatult võimsal häälel kõrgel ekraani ees seistes "Musta linnu" finaali laulis, siis tõusid küll kõik ihukarvad püsti ja seda mitte külmast.

Vat sedamoodi. Elamus missugune. Mõtteid on piisavalt veel tükiks ajaks.