reede, 17. aprill 2009

Vaidlused vormi ja värvi üle

Kuidas see Coelho nüüd ütleski: et kui inimene midagi hirmsasti tahab, siis kogu Universum koondab oma jõudpingutused, et ta selle saavutaks.
Või siis, tsiteerides Reeta, kes väljendas sama idee tulemit vähe lihtsamal viisil: Kui sa millelegi mõtled, siis ühel hetkel see kuidagi juhtubki.

Kuidagimoodi on ka minul juhtunud kõikvõimalikes eluvaldkondades just nii nagu ma sisimas igatsenud olen. Võeh, mis kohmakas lause, aga öelda tahab see seda, et olen oma olemuselt vist pigem pealispindne ja samas tahan korraga väga paljusid asju ja just see ongi, mis minu elu viimastel aegadel iseloomustab.

Võtame või kahe nädala taguse aja, kus pärast kahte täiesti erineva eesmärgiga lauluproovi, biokeemia loengut, käitumisteaduste seminari ja keemialabori uude keemiahoonesse kolimise esialgsete plaanide koostamist võisin pakkida asjad ja sõita Rakverre... ajalugu õpetama.

Tjah, ei ole mingitki õigust selle pooleteise nädala põhjal öelda, et ma nüüd tean kõike ja kooliharidus ei ole sugugi nii jura ja lapsed ei ole hukas ja kõik on roosiline ja lõhnab Chanel No 5 järgi.

Aga ma võin öelda, et see poolteist nädalat oli tõesti päikest täis, üks klass teise järel, mõnega natuke riidu ka ja mõnega solvumist ja mõnega jälle pidevalt nii vahva, et ei kujutanud ettegi, kuidas siin siis nüüd ilma nendeta jälle hakkama saada.

Peab saama vist. Sest see pole siiski päriselt see, mida ma elus tegema hakkan. Vähemasti ma arvan nii. Ja mingid vormid tuleb enese ümber tekitada neist põhiprintsiipidest, mille järele elad, sest muidu valgud maailmaruumi tühjusse laiali, nii palju sisu pole kelleski, et kõike täita. Noh, da Vinci vahest välja arvata.

Aga mitte ainult sellest ei tahtnud ma rääkida. Millegipärast on Jumal mulle praegusel ajal usaldanud elu, mis käib läbi päris mitmest paigast ja viisist ja ilmest, millega Teda teenitakse. Elu Sõna karismaatilistest hõisetest Kuremäe kloostri pühasse vaikusse välja.

Ja tahes-tahtmata tekib küsimus - miks nii palju? Aga veel enam - miks me süüdistame kõik üksteist, et teine on valel teel - siis kui ta ei käitu nii nagu meie arvates see õige oleks? Aga mõtelge, mille üle me vaidleme, mille üle üldse kogu ajaloos vaieldud on?

Ühed pahandavad kirikus viimasel ajal mängitava valju rokk-muusika, teised jälle ajast ja arust koraalide üle, mis tänapäeva inimesele midagi ei kõnele. Kuid me oleme kõik nõus, et muusika ja laul on eriline palve ja tänu, mida Jumalale tuua.

Me vaidleme, kas armulaual saame me Kristuse verd ja ihu või vein ja leib ainult sümboliseerivad neid (selle pärast läks tülli ka vastreformeeritute kogukond), kuid me ei vaidlusta, et ilma armulauata pole meie elul pidet.

Me vaidleme, kas risti tuleb ette lüüa kolme või kahe sõrmega (ja nii seal Venemaal see kirikulõhe tekkiski), kuid me kahtlegi selles, et rist on kristluse keskne sümbol.

Me vaidleme, kas jumalateenistusel tuleb suvaliselt hõisata kõike, mis pähe tuleb ja kuidas pähe tuleb või siis hoopis kolm tundi järjest laulda ja lugeda ammuilma kirja pandud sententse - aga me ei vaidle selle üle, kas jumalateenistust peaks pidama.

Kes põhjab õigeusku ja ikoonikummardamist, kes evangelikaale ja laste ajuloputust, kes reformeeritud ilma hingeta ja eluta marmorkujusid, kes katoliku võimu- ja säraihalust... Kes ülistab pietistide puhast eluvaadet, kes vaimustub katoliiklaste rõõmsaist näoilmeist, kes peab oluliseks Wesley moodi vapustavat teadmust oma pöördumise hetkest, kes Loyola armsat kohandumist kõigi evangeliseeritavatega, kes Moody vaimsust, kes Lutheri ratsionaalsust, kes veel mõne suurkuju ükskõik millist ideaalset külge.

Ja ühel hetkel kukuvad nad kõik, kõik vormid ja värvid, kõik kombed ja tavad, kõik hiilgavad suurkujud ja võimsad pastorid - ja mis jääb järele siis?

Tühjus?

Või oli siiski Kristus see, kes kõige vormi- ja iidolivaidluste pindkihi all meid vaiksel ja alandlikul viisil meie oma Jumalaga jagatavat teed pidi edasi juhtis.

Keda kuidas.

Igalühel oma viis ja vorm, kuid eluõigus seesama. Taevast alla tulnud, inimesena elanud, risti löödud, surnud, maha maetud ja jälle üles kirkusse tõusnud Jeesus.

Kommentaare ei ole: