Ritalin vs Prozac

Ammuks see oli kui kirjutada raamatuid ning artikleid ja laule Prozaci põlvkonnast oli eriti omamoodi in. Tarkade klubi ajakirjas ära toodud Spiegeli artikkel Ritalini abuseritest on siis järgmine samm uue ja teistmoodi imeravimi poole. Tuleb tunnistada, et JH sõnavõtt nädalavahetuse Postimehes on ikka õige küll, eriti sellelt suunalt, et inimestel on mingi kummaline kalduvus tahta alati kõike ühe ja kõikehõlmava asjaga ära seletada/lahendada. On see alateadlik igatsus Jumala järele? Kes teab.
Aga kui selektiivsetest serotoniini tagasihaarde inhibiitoritest (SSRI), mille hulka siis kuuluvad ka kurikuulus Prozac ja meil ehk enam levinud Cipralex/Cipramil ja muud taolised ei saanud vist imeravimit, kuigi neid kirjutatakse praegu välja lisaks depressioonile (mis oli ju algne eesmärk) ka käitumishäirete, ärevushäirete, unehäirete, söömishäirete, dementsuse ja taevas teab veel mille puhul, siis on meile ju uut kangelast vaja.
Palun, amfetamiinilaadne Ritalin, mis alustas oma tagasihoidlikku karjääri kõigest ADHD ravimina ja ehk ka kaalulangetajana. Ja nüüd on sellest siis saanud kuulus ja kummaline ja müstiline ja ihaldatav ajudoping, miski, mida 18 pilli päevas neelates saad endale jumaliku keskendumisvõime ja multifunktsionaalsuse veel takkapihta. Juba pakutakse sedagi depressiooni ravimiseks, lisaks ka dementsuse ja suisa Alzheimeri tõve puhul, loomulikult lisaks siis kõik need hetked ja ajad, mil oleks tarvis oma aju võimekust tõsta. Eeehhhhhh.
Eriti ohtlikuks teeb asja see, et inimesed on selgeks saanud, et nende uus võim ja vägi ei tulene mitte ravimist, vaid nende oma ajukeemiast, mida see ravim lihtsalt tagant turgutab. Potentsiaali avamine, kas pole mitte äge.
Iseasi et kui organism läbi geno- ja fenotüübi otsustanud on seda potentsiaali ainult teatud määral avada, kas siis peab iseendaga vastuollu minema? Ja millised on iseendaga vastuolu tagajärjed? Need, et su mees teatab sulle 2 aastat pärast kontinuaalset Ritaliniamokki, et sa pole enam see inimene, kellega tema abiellus. Kae üllatust, teades, et keemiline signaaliülekanne on ka isiksusomaduste aluseks.
Äh, nagu irisejast stagnaatiku pajatused, aga siiski, miks ei võiks oma ajuga sõbralikult koos eksisteerida, ilma tema keemiat pidevalt väliste tegurite abil tagant surkimata või siis vastavalt pidurdamata.
Mulle meeldib mu aju, just sellise keemiaga nagu ta on tehtud, just sellisena on ta täiuslik.