Sõnajõgi, kõlakõdi

Vahel nii tore on mängida mõtete tsirkust,
zhonglööri pallideks sõnad,
mustkunstniku trikkideks kõlad,
peaasi ainult et võlad
tõelugude ees ei rööviks
tsirkuse kirkust.

Ja vahel siis sõnad mängivad minuga peitust,
põõsasteks ajukurrud,
voodialusteks mõttemurrud
kui punase kassi vurrud
pühivad meelest õige lause. Siis heitun.

See lause, mis koosneks ehk viiest sõnast,
saab ahelast saba,
viis lehekülge
plekikolinat kulgeb veel taga,
kuid ehispitsi all siiski
vaikselt kasvavad
sõnajõe kõlatõed.