Jõuluaeg ja mida ma sellest õppisin

Nii, nüüd on see siis käed. Jõulud. Noh, tegelikult on veel kaks päeva aega, aga see pole enam suure olulisusega.
Õppida on mul sellest jõuluajast palju. On igatepidi tore osaleda kõikvõimalikes üritustes, olla nii tubli kui võimalik, proovida hästi palju ära teha. Seda kõike võib. Võib sel juhul, kui selle tagajärjed ei hakka segama inimesi sinu kõrval. Kui tagajärjed jäävad ainult enese hingele - jäägu nad siis. Järgmine kord olen targem. Aga kui mu halb tuju ja imelik olek hakkavad inimesi ümberringi häirima ja tüütama, siis on midagi liiast.

Tee põrgusse pidi olema sillutatud heade soovidega. Usun seda täiesti. Usun ja püüan ennast parandada, see on lubadus, mille annan endale sellel jõuluajal. Et teised ei peaks minu pärast kannatama. See, kuidas ma laboris käitunud olen, ei ole küll minu arusaam sellest, kuidas võiks. Või siis oma abba-seltsilistega. No kellel sel on vaja kuulda minu mõttetut egoistlikku hala ühe, teise ja kolmanda asja üle.

Ja selle kõige puändiks see, et selleaastane jõuluootusaeg on olnud armsaim kõigist. Võibolla sellepärast, et enda suutmatuse taustal on eriti kaunilt välja tulnud sõprade-laborikaaslaste armas iseloom, kannatlikkus, sõbralikkus.

Eks see vist olegi see, mida õppima peab. Ja ma õpin. Vähemasti üritan.