Kaks matust ja jõulud

Sobib küll kirjeldama minu viimast nelja päeva see pealkiri.

Kaks matust. Liiga palju? Liiga järjest? Liiga raskete tagajärgedega? Kes teab...

Ühte tean küll, see viimane aeg, paar nädalat, on tõeliselt asja ette minemas mulle mu vastiku uhkuse ja ninakuse ja egoismi kättenäitamisel. Näiteks see ärajäänud sünnipäev. Veel üleeile sulgusin oma tuppa ja ulgusin mingi pool tundi järjest niipea, kui keegi kodustest sünnipäeva või Tartu sõpru mainima juhtus. Pigistasin suisa küüned rusikasse, et seda neile mitte nina peale visata kõikmõeldavatel hetkedel. Lõppkokkuvõttes oli see siiski minu otsus, et neile natukenegi puhkust anda, pärast seda masendavat ristiretke kesk matuseid. Aga minu otsus. Ja neid pole mul karvavõrdki süüdistada. Mida ma, paraku, siiski tegema kippusin. Liiga sageli.

Oli kaks mõtet, mis mind pinna peal hoidsid sel ajal. Esimene: tegelikult on see kõik üks enese egoismi väljendus ja kui sellega viimatinimetet asjapulka kuidagi madalamaks viilida saaks, siis võiks kõik ülejäänud sünnipäevad ka ära jätta, sest see üksi oleks kõigi kinkide eest. Ja teiseks: Avet poleks ma ikkagi kutsuda saanud oma pisikesega, vaevalt ta seda käiku ette oleks võtnud sinna Rakverre. Aga siin, Tartus, õnnestub mul neid ehk üks hetk kõiki korraga näha, kõiki neid, kellele mõeldes ikka ja jälle kardan, et ärkan sellest võrratust unenäost ja avastan, et neid tegelikult polegi, et tegelikult olid nad vaid inglid mu elu ilusaimas unenäos.

Nii, palun väga, pidin rääkima matustest ja jõuludest, aga kaeblen hoopis, kuidas ma iseendaga võitlen.

Ei, Siisi matus oli suisa... helge? Millise näoga ta seal kirstus oli, nagu näeks midagi hoopis ilusamat kui surm ja kõige lõpp. Eks ta ju nägigi.

Aga jõuluõhtu oli peale seda tõeliselt ambivalentne. Ühelt poolt see, et matuste vari seisis ikka veel kogu selle valgusepüha kohal. Ja teiselt poolt - kodune õhtu oli tõepoolest maailma toredaim, sest tädi tuli külla ja nalja sai nabani, lõpuks oli kõht küll naermisest täitsa krampis. Kasvõi kohtuniku-stiilis poseerimine, vanaemale kingitud lõngakerad parukatena pähe sätitud, sest eks tädi oli see, kes lõngakerade kohta paki sisse piiludes kindlal arvamusel oli, et need peavad nüüd küll parukad olema.

Esimese jõulupüha hommikust eelmisel aastal mäletan, et tuiskasin bussilt otse Paulusse, tormasin sisse täpselt Laudamuse ajal ja prillid läksid temperatuuri vahest nii uduseks, et koperdasin nagu peata kana ringi. Täpselt sama juhtus see aasta. Sama laul, sama tormamine... ainult prillid olid natuke vähem aega udused, sest väljas lihtsalt pole eriti talvekülmamoodi kraade.

Aga rõõm, see läheks nagu järjest suuremaks. Varsti ei mahu ta enam ära ja nii see vist peabki olema.