Sain eile ühe jõulukaardi. Ja ausalt öeldes oli see selline jõulukaart, et ma olen täiesti nõus enam mitte kunagi mitte ühtegi jõulukaarti saama. Peaasi, et see kaart on. Kõige ilusamad sõnad, mida ma iial lugenud olen enesest. Oh, paraku, nad ei vasta tõele. Aga niiiiiiiiiiiii ilusad, et nutt tuleb peale.
See jõulutervitus tuli eile kotist välja, kui ma poes kaardimakset sooritasin. Ei, ma teadsin, et see kaart olemas on ja kes selle andis ja milline see välja näeb. Aga mõtlesin, et teen oma toimetused ära ja maiustan sellega siis pärast kodus. Aga just siis, kui ma oma pangakaarti välja võtsin, nägin seda kaarti kotist vastu vaatamas. Miski nagu sundis mind seda välja võtma ja lugema ja...
... ja maailm kadus hetkeks lihtsalt ära. Kõik. Punkt. Üksteise järel need võrratud, need ärateenimatud sõnad. Lõpuks veel armastuse ülemlaulust see imeline kirjeldus, milline on armastus...
... ja siis sain aru, et müüja kordab mulle, et pange kaart masinasse ja vajutage pin-koodi ja mina teen mõned asjad automaatselt isegi õigesti ära ja mõned mitte.
Nagu üleüldse viimasel ajal.
Ma arvasin, et ma aiman, mis on armastus. Anda kõige armsam ära nende patuste pärast, kes seda ei vääri, kuid selleks, et Ta armastab, armastab ju!
Aiman, aiman. Kas ma ka TEEN midagi peale aimamise??!!!! Kas ma näen seda kõige kaunimat eeskuju, kas ma tahan kogu südamest Teda järgida?
Ilusat reisi Sulle sinna kaugele-kaugele, kuhu Sa oma vabast ja siirast ja heast südamest lähed...
Appi, asi läheb liiga paduemotsionaalseks juba, aitab nüüd!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar